Helerin Väronen
Alates 3. juunist on Kohila uus vallavanem Uku Torjus. Ta on sattunud valda juhtima ajal, kui käivad suured ehitustööd – samal ajal on renoveerimisel nii perearstikeskus kui ka Männi lasteaed. Vallavanemana on Torjuse eesmärk, et need saaksid õigel ajal ja kvaliteetselt valmis.
Vallavanema jaoks on praegu oluline seegi, et kahel olulisel ametikohal vahetuvad inimesed. Praegu käib konkurss nii Kohila gümnaasiumi direktori kui ka abivallavanema ametikohale. “Nende ametikohtade tegevusest sõltub väga palju, mis puudutab just Kohila valla elanikke. Neile väärilise asendaja leidmine on praegu väga oluline küsimus. Et me jõuaks leida õigeks ajaks õiged inimesed,” sõnab Torjus ja lisab, et direktori ametikohale on mõned avaldused laekunud ja abivallavanema konkurss kestab kuni 20. juunini.
Olles meie kohtumise ajal tööl olnud vaid neli päeva, on Torjuse sõnul natuke keeruline rääkida detailselt pikaaegsematest eesmärkidest, mis tal vallavanemana on. “Minu arust on Kohila vald väga hästi arenenud, Kohila valla elanikkond kasvab, mis on suhteliselt haruldane väljaspool Harjumaad. Kohila vald on ka majanduslikult väga heas seisus, meie tulumaksulaekumine elaniku kohta on hea. Minu esmane eesmärk on, et see areng jätkuks vähemalt sama kiiresti kui praegu ja võib-olla mõne aja pärast oskan öelda, millised need kaugemaleulatuvad eesmärgid on.”
Kui aga natukene unistada ja kujutada ette, mis Kohilas kümne aasta pärast olemas võiks olla, sõnab Torjus, et selleks ajaks peab korterelamute ehitus olema käima läinud. “Kohila on hästi atraktiivne elukoht, aga praegu lihtsalt ei ole siia võimalik elama tulla, kuna ei ole vabu kortereid. Kümne aasta pärast on siin olemas võimalused korterelamute ehitamiseks ja Kohila elanikkond on suurem tänu sellele, et elamuehitus on käima läinud. Kohila elanike jaoks vajalik taristu on olemas. Neil on siin võimalik elada, oma lapsi kasvatada; lastel on olemas hariduse saamise võimalused, neil on valida munitsipaalkooli ja erakooli vahel. Ma arvan, et kümne aasta pärast on Kohila inimestel ka rohkem valikuvõimalusi, kuidas oma aega veeta või millist huviala valida.”
Taristu kohta lisab Torjus, et kuigi vajalik taristu on praegu olemas, võib valla elanike arvu kasvades juhtuda, et võimalused jäävad kitsaks. Ka sellega tuleb plaane tehes arvestada. Juba praegu on Torjuse sõnul keeruline spordikompleksis treeninguteks aega leida.
Kohila alevi rahvas on juba pikalt unistanud uuest rahvamajast. Küsimusele, kas kümne aasta pärast võiks see olemas olla, vastab Torjus, et tegemist on hea küsimusega, mis vajab poliitilisel tasemel arutelu, kus suunas minna. “Üheltpoolt on neid kultuuriasutusi Kohila vallas ju olemas. Meil on Hageri rahvamaja, meil on Tohisoo koolituskeskus, meil on gümnaasiumi ruumid, mida saame kasutada. See lööb kultuuritegevuse võimalused mööda valda laiali.
Teine külg on see, et inimestel on huvi uue rahvamaja ehitamise vastu Kohila alevisse. Nüüd sõltub see sellest, kuidas meie eelarve seda võimaldab, kas näiteks rahvamaja ehitamiseks on võimalik ka Euroopa Liidu struktuurifondide vahendeid kasutada. Kui ei ole, siis peaks see tulema valla eelarvest, kuid kas meil selleks võimalusi on? See on see pragmaatiline külg.
Kui me oleme otsustanud, et see on vajalik, siis on küsimus, kuidas ja mis ajaraamides see tulema peaks. Kultuurikomisjon on rahvamaja küsimuse üles tõstnud ja meil seisab ees septembris laiaulatuslik arutelu sel teemal. Plaanitakse ka head päevajuhti, kes päeva ohjaks, et see lihtsalt emotsioonide väljatoomiseks ei kujuneks, vaid oleks konstruktiivne.”
Kuigi rahvaarv Kohila vallas aina kasvab, saaks inimesi alati veel rohkem olla. Mis on aga Torjuse arvates see Kohila eripära, mis meelitaks rahvast siia elama? “Kohila teeb atraktiivseks see, et siin on kõik eluks vajalik olemas, lisaks perearstikeskus ja kolme kiriku kogudus. Kohilal on ka väga hea ühendus Tallinnaga. Ma ütleks ka seda, et Kohilal on oma identiteet ja oma traditsioonid, mida paljudel uusarendustel, mis Tallinnast väljapoole jäävad, ei pruugi olla. Näiteks on Hageri kihelkond tugevate traditsioonidega (seda öeldes viipab Torjus peaga nagi poole, kus ripuvad Hageri rahvarõivad – HV).
Lisaks on Kohila looduslikult hästi atraktiive. Keila jõgi, mis siit läbi voolab, annab väga palju silmailu, võimalusi aega veeta ja lisab atraktiivsust. Eelmine suvi oli ju hästi kuum ja siis oli jõgi kogu aeg rahvast täis,” räägib Torjus. Ta loodab, et kuigi kõik asjad ei suju nii kiiresti kui tahaks, on suund tervikuna sinnapoole, et Kohila muutub aina atraktiivsemaks ja elukeskkond paremaks.
Sotsiaalhoolekanne peaks olema osa elust ja
keskkonnast
Torjus ei ole küll Kohila juurtega, kuid Raplamaa juurtega küll. Sündinud on ta Märjamaal ja viiesena kolis koos vanematega Tallinna külje alla Nehatusse. Nii et koolis käis Torjus Tallinnas, kuid pärast esimese kõrgkooli lõpetamist töötas ta mõni aeg Mahtra rohelise vööndi metsamajandis, nii et töö oli see, mis ta 1990-ndate alguses Kohilasse tõi.
Koos mitme teise aktiivse lapsevanemaga on Torjus üks Kohila mõisakooli asutajatest. Tema enda noorim poeg alustas kuus aastat tagasi kooliteed ja sellest tuli ka initsiatiiv panustada erakooli rajamisse. Kooli tegevusest on ta küll taandunud, kuid arengul hoiab jätkuvalt silma peal. Torjus oli ka MTÜ Kohila Turvakeskus üks asutajatest. Selle initsiatiivil loodi Kati Kodu. Sarnaselt mõisakooliga on Torjus taandunud turvakeskuse tegevusest, kuid tunneb ikkagi huvi, kuidas neil läheb.
Tööalaselt on mees varem olnud Kohila alevivalitsuse sotsiaalnõunik, Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti sotsiaalhoolekande ja terviseosakonna juhataja ja sotsiaalministeeriumis osakonnajuhataja. Neist töökohtadest saadud kogemustest on Torjusel kasu ka nüüd.
“Kui võtta sotsiaalvaldkonda laiemalt, inimestevahelist suhtlemist, siis arvan, et ma palju ei valeta, kui ütlen, et suure osa omavalitsuse tegevusest ja elust moodustab sotsiaalvaldkond. Ja sotsiaalvaldkonnas on hästi oluline inimestega suhtlemine, nende kuulamine, rääkimine ja valla poolt oma tegevuste põhjendamine ja selgitamine. Selle kogemuse olen ma sotsiaalvaldkonnast kaasa saanud ja see on väga oluline vallavanema töös.
Aga mis puudutab kitsamas mõttes sotsiaalhoolekannet, siis see on kindlasti arenev valdkond. Seadusandlik regulatsioon on selline, mis paneb omavalitsustele kohustusi ja ma ütleks, et kuna see valdkond on mulle hästi tuttav, on mul lihtsam sellelaadseid tegevusi siin Kohilas korraldada, niivõrd, kui see vallavanema pädevusse puutub.
Ma ütleks ka seda, et sotsiaalhoolekanne ei peaks arenema iseseisvalt, eraldi valla elust, see peaks olema osa valla elust ja keskkonnast. Et juba keskkond oleks selline, et inimesed saaksid ringi liikuda, et nad ei peaks kasutama selleks eriabi. Palju räägitakse universaalsest disainist, et teed ja tänavad oleksid sellest lähtuvalt rajatud.
Kuid see pole vaid erivajadustega inimestele, ka eakatel ja lapsevankritega emadel peab olema lihtne liikuda. Sellise keskkonna loomine soodustab seda, et sotsiaalhoolekanne ei oleks eraldi välja arendatud, vaid valla keskkond oleks üldse selline, et inimestel oleks siin hea liikuda ja toime tulla, “ räägib Torjus. Ta lisab, et uusi avalikke teid ja hooneid rajades tuleb edaspidi lähtuda universaalse disaini põhimõtetest.
Praegu õpib Torjus Tartu Ülikoolis magistriõppes erialal „Muutuste juhtimine ühiskonnas“. Tegemist on täiesti uue erialaga, mis alustaski alles eelmisel sügisel. Uuesti kooliteed alustades oli Torjus optimistlikum koormuse osas, kuid tunnistab, et sessioonõpe nõuab tegelikult väga palju aega. Peamiseks kannatajaks sellises olukorras on kodused tegevused ja suhtlus lähedastega. “Aga see on huvitav, et inimene mobiliseerib ennast, kui tal on kindel eesmärk. Õpid aega ratsionaalselt ära kasutama,” sõnab Torjus juba positiivsemal noodil.
“Eriala iseenesest on huvitav, pakub teadmisi valla elu korraldamiseks ja annab ka head energiat. See on huvitav, et ühelt poolt on aja piiratud ressurss ja väsitamine, teisest küljest aga tekib hea energia, kui õpid teistega koos ja arutled küsimuste üle,” räägib Torjus. Selle eriala puhul ei ole vaja kirjutada magistritööd, lõpetamise tulemus kujuneb välja erinevate asjade summast.
Mitmed ained, näiteks kommunikatsiooniga seotu on neil koos ajakirjanduse üliõpilastega ja see avardab Torjuse sõnul nende maailmapilti palju rohkem kui vaid enda kursusel õppides. Tekkinud on mõnus sünergia ja Torjuse sõnul on huvitav, kuidas eri põlvkonnad koos õpivad. Eriti paistab välja noorema põlvkonna suur mure keskkonna pärast. Prügi ja keskkonnahoiuga seotud teemad on Torjuse sõnul nende kursusele väga südamelähedased juba seetõttu, et kursusel õpivad ka “Teeme ära” eestvedajad.
Muusika ja raamatute olulisus
Torjuse vanem poeg Martin-Erich on üks nendest, kes veab juba mõned aastad eest Kapa Festivali, nii et me jutt läheb ka muusika peale. Koos pojaga arutatakse läbi, mis ja kes festivalil esineda võiks. Uku Torjus on praktiliselt iga aasta sellel muusikaüritusel kohal käinud ja leiab, et see on üks neid sündmusi, mis lisab Kohilale atraktiivsust. Ise kuulab ta pigem rocki, teised stiilid pole omaseks saanud.
“Minu arust mõjutab muusika emotsioone kõige rohkem. Kujutavas kunstis, kui olen asjatundmatu ja ma ei tea näiteks, mida see skulptor oma teost tehes mõtles, ei ärata paljalt see visuaalne kujund emotsioone. Kuid kui kuuled head muusikat, siis avaldab see kohe head mõju. Minu jaoks on muusika hästi oluline,” ütleb Torjus.
Torjuse jaoks on väga olulisel kohal ka raamatud. Kuigi õpingutega seoses pole praegu olnud aega midagi muud peale erialakirjanduse lugeda, on ta lapsest saati olnud suur lugeja. “Ma olen täheldanud, et kui on raske aeg, ka mentaalselt raske aeg, siis põneva raamatu lugemine lõõgastab väga hästi. Sa elad sinna maailma sisse ja see viib mõtted eemale,” sõnab Torjus, kellel on kodus päris palju raamatuid. “Kui terve sein on raamatuid täis, sa istud ja vaatad neid, siis see loob ettekujutuse, et sul on väga suur osa maailma tarkusest olemas ja see annab hea tunde.”
Torjuse noorem tütar loeb küll palju, kuid nooremat poega pole isa suutnud veel lugema meelitada. Tema kunagisi lemmikraamatuid peab poeg igavaks, kuid mees loodab, et suudab siiski ühel hetkel poisi meelt muuta. “Kui inimene loeb raamatuid, oskab ta hinnata ka inimsuhteid sügavamalt. Kui oled arvutihuviline, on kõik võrdlemisi pealiskaudne, ei süveneta põhjustesse.”
Raamatutega seoses tuleb juttu ka augustis toimuvast ettevõtmisest Kapa Männik Loeb, mis on väga tänuväärne ajastul, mil infotehnoloogia areng on esikohal ja lugemine ning raamatutest saadav kasu jääb aina enam tagaplaanile. Samamoodi on oluline elus hoida väikseid raamatukogusid.
Raamatukogudega seoses meenutab Torjus lõpetuseks veel seika umbes 10 aastat tagasi, kui Tallinna suured raamatukogud olid mures, et kodutud tulevad lugemissaalidesse. Ühise arutelu käigus leiti, et kui nad kedagi ei sega ja võimalikult korralikult riides on, siis võivad nad seal olla. “See, et inimene pole endaga sotsiaalselt toime tulnud, ei tähenda, et ta intellektuaalselt võimekas pole,” nendib Torjus.
