Helerin Väronen
Maikuus tuli luulelõunal Rapla keskraamatukogus endale pleed peale tõmmata, et sooja juurde saada, aga seekord, 5. juunil oli ilm hoopis põletavalt kuum.
Üllatavalt paljud olid aga seda kuuma ilma trotsinud ja tulnud kuulama, kuidas Purku Näitemängusõltlaste Selts kandis ette katkendeid Kristiina Ehini luulekogust “Aga armastusel on metsalinnu süda”.
Varem olen näinud kolme Muhu kuubedes meest tõsisel ilmel sellest luulekogust üheksat luuletust ette kandmas, seekord oli luulekavale lähenetud teisiti. Esitajaid oli seekord neli: Arvo Treimaa, Tavo Kikas, Tiina Roosalu ja külalisesinejana Elle Rannamets. Arvo sõnas, et seekord palus ta igal esitajal valida 7 luuletust oma tahte järgi. Tal oli küll väike hirm, et äkki valitakse samad luuletused või kõige lühemad, kuid läks paremini, kui ta oskas arvata. Nii nägi luulelõunal nelja erinevat kava.
Iga kava oli omanäoline ja ka korduvate luuletuste puhul suutis iga lugeja neid ette kanda hoopis teises valguses. Luuletused Kristiina Ehini kaheksandas luulekogus räägivad palju suhetest ja armastusest või üksindusest, rohkelt on seal loodust – metsa ja merd. Selles on kokku põimitud argine ja müütiline maailm, mis peegeldus ka neist lühikestest luulekavadest. Esinedes harrastusteatrite festivalil, oli kava üdini mehelik, kohati isegi morbiidne, kuid seekord moodustasid neli luulekava kena tasakaalu naiseliku ja meheliku vahel.
Eriti tore oli, et luulelõuna poole peal, Arvo esinemise ajal jõudis Tartust kohale ka Kristiina Ehin ise. Tema tulekust sai Arvo teadlikuks aga alles oma kava lõpus, nii et tema sai veel enne Tavo kava pingevabalt luuletusi lugeda.
Kristiina oli siiralt rõõmus, et nii palju inimesi keset kiiret aiatööhooaega olid võtnud aja luulelõuna jaoks. Ta ise lõpetas hiljuti luuletuuri mööda raamatukogusid ja kultuurimajasid. Kuna esinemisi oli palju, tundis ta viimastes kohtades oma luulet lugedes, et jaks on otsas.
Samuti mõtles ta, et küll oleks hea, kui keegi teine loeks ta luuletusi, keegi, kes on õppinud seda tegema. Ja see luulelõuna oli vastus tema soovile. Kristiina sõnul sai ta kuuldust tõeliselt hea elamuse.
“Näitlejaandega inimesed ikkagi oskavad pidada seda pausi. Seda pausi, mis kannab, mis viib ühest riimist teiseni ja seda kujundit välja toob.” Kristiinale meeldis, et kavadesse olid valitud ka sellised luuletused, mille kohta ta tuuri ajal mõtles, et ehk ta on nii julge ja loeb need ette. Kuid julgusest või võhmast jäi puudu. Seda tänulikum oli Kristiina Ehin Purku Näitemängusõltlaste Seltsile luuletuste valiku, kokkupaneku ja ettekandmise eest.
