Kalle Palling, Riigikogu liige
Eelmise nädala Raplamaa Sõnumitest saime lugeda väga tänuväärset kronoloogiat hooldekeskuse (mitte)rajamise protsessist Rapla vallas. Pole isegi oluline, kas keskus oleks rajatud sinna, kuhu mina selle kunagi välja pakkusin, ehk Raplamaa haigla kõrvale, või kusagile mujale. Fakt on see, et neid inimesi, kes keskust ja tänapäevaseid tingimusi vajavad, on iga aastaga järjest enam.
Meenutan, et mõte koostöös Rapla haiglaga hooldekeskuse rajamisest tekkis enne haldusreformi. Omavalitsused olid väiksemad ja eakate eest hoolitsemine (loe: nüüdisaegsete keskuste loomine) võis jääda tahaplaanile, sest samal ajal oli vaja tegeleda koolide, lasteaedade, kultuurimajade ja raamatukogudega. Kuna Rapla haigla kulusid katsid omavalitsused proportsioonis elanike arvuga ühiselt, tundus ja tundub tänaseni loogiline, et koostöös on võimalik saavutada parem tulemus kui igal omavalitsusel üksi toimetades.
Parema all pean siis silmas suuremat keskust, mis tähendab madalamat kohatasu ja paremat teenuse kvaliteeti. See oleks jätnud omavalitsustele rohkem võimalusi investeerimaks ka teistesse valdkondadesse. Ja keegi ilmselt ei vaidle, et asukoht Raplas jõe kaldal on kaunis ja haigla ning tervisekeskuse lähedus lisab nii eakatele kui ka nende lähedastele turvatunnet.
Kui nüüd tulla tagasi selle algse idee juurde, siis pole ilmselt kellelgi põhjust kahelda, et kui aastal 2015 oleks nii Raplamaa Omavalitsuste Liidul kui ka Rapla vallal olnud pisutki tahet otsustada ja oma arusaamatud egoistlikud uitmõtted alla suruda, oleks hooldekeskus juba valmis – kas siis KOV-i enda, erasektori või KOV-i ja erasektori koostööna rajatud. Viimase kahe kohta on oluline märkida, et pakkujaid sel turul on kaugelt rohkem kui kolm. Näiteks Harku vallas rajab Viru Haigla AS Pihlakodu keskuse ja kontsessioon korraldati 2017. aastal. Käesoleva aasta septembris keskus avatakse. Maksimaalselt kulus ideest teostuseni neli aastat. Raplal pole vist endiselt isegi ideed, kuidas keskust rajada.
2015. aastal tehtud Rapla haigla ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla liitumise tulemusi on Raplas liikujal võimatu mitte märgata. Haigla on saamas värske ilme ja perearstid kolivad peagi haigla ruumidesse rajatud tervisekeskusesse. Inimese jaoks muutub teenus oluliselt paremaks. Märgin veel ära, et seoses liitumisega investeeris PERH Raplasse 1,25 miljonit eurot Euroopa Liidu raha, tervisekeskuse rajamiseks eraldati veel umbes 1 miljon ja hiljem on PERH finantseerinud Rapla haigla tegevust veel täiendava 0,5 miljoni euroga. Ilmselt ei ole kahtlust, et toona palju arutelusid ja polariseerumist põhjustanud liitumisotsus oli mõistlik ja Raplamaa inimeste huvides. Rääkimata kindlusest, mis suure haiglaga koostöö nii haiglale endale kui ka selle personalile annab.
Miks ma sellest kirjutan? Sest mul on kahju, et inimesed ei julge valituks osutudes oma mugavuspiire ületada, vajadusel isegi sõnasõtta asuda ja vankumatult oma argumente kaitsta. Mitte kedagi ei valita avalikule positsioonile mugav olema ja anuma kuju võtma. Kui on mure, siis tuleb sellele lahendus leida. Mina olen sellest lähtunud ja tunnistan ausalt, et nii mõnegi inimesega, kellega toona neid tuliseid vaidlusi pidasime, on veel tänaseni keeruline suhelda, aga otsus PERH-iga liitumiseks sai tehtud.
Kokkuvõtteks ongi raske vastata, mis see otsustamatus siis maksab. Kindlasti on ta rahaliselt väga kallis, sest hinnad on ajas kasvanud. Aga ilmselt on mõõtmatu see tunne, et Raplamaa suurim omavalitsus on jätnud need inimesed, kes vajavad erilist hoolt, tähelepanuta. Ükski rumal mõte omavalitsusliidu majast ega asukohavalik ei tohiks jätta eakaid ja nende lähedasi oma muredega üksi.
