Mari Tammar
Möödunud nädalal oli Rapla gümnaasiumis vabaainenädal, mille ajal said noored proovida ka Palamulla külas asuvas filmitalus animatsioonide tegemist. Noori juhendas vanameister Rao Heidmets. Kokku osales kursusel 14 õpilast, kellest neli olid väljastpoolt Rapla maakonda.
Nädala jooksul valmis õpilaste näppude all kaheksa filmi.
Tegemist on põneva projektiga, sest Eestis toimub vabaainenädal samal ajal kõigis riigigümnaasiumites, kes pakuvad oma vabaained välja ja õpilased saavad valida, kus ja mida nad sellel nädalal õppida soovivad. Nii jõudsid Rapla filmitallu lisaks Rapla õpilastele ka õpilased Hiiumaalt, Vormsilt ja Põlvast. „See on väga vinge süsteem. Esiteks saavad õpilased liikuda ja omasugustega teises Eesti otsas tuttavaks, lisaks saad teha seda, mis sind huvitab,” ütles animatsiooni valikaine juhendaja Rao Heidmets.
„Mulle meeldivad väga animatsioonid ja sellised kunstilised asjad. Põlvamaal ma sellist võimalust pole leidnud ja kui tekkis võimalus siia tulla, siis ma tulin,” rääkis kursusel osalenud Põlva gümnaasiumi õpilane Kerli Metsoja. Võõras keskkond Kerlit ei hirmutanud, sest ta olevat rännanud ka varem, pigem üllatas teda just positiivselt filmitalustuudio, kus nad oma filme meisterdasid.
Selles stuudios on võimalik teha erinevaid anima liike nii Rao Heidmetsa juhendamisel kui ka professionaalil, kellel sellist keskkonda ja tehnikat vaja on. Näiteks on stuudios ka liivaanimatsiooni laud, millel tegi oma filmi samuti Põlvast pärit õpilane Karl Friedrich Kollom. „Mind on ka animeerimine hakanud huvitama. Mõtlesin, et tulen ja proovin, kuidas siis on,” ütles Karl, kes tunnistas, et alguses oli küll pisut kõhe võõrasse keskkonda tulla, aga ta harjus siiski päris kiiresti ära.
Vabaainenädala esimese päeva veetsid õpilased Rapla gümnaasiumis, kus Heidmets tegi neile sissejuhatava loengu animeerimisest. Teisipäevast neljapäevani oldi aga filmitalu stuudios, kus enda animatsioonid valmis meisterdati. „Minu jaoks oli see nii uskumatu, et nad on nii tublid, sest kui ma õigesti aru sain, ei olnud keegi neist varem animeerinud ja filmid tulid ägedad,” ütles Heidmets. Ta lisas, et tema jaoks oli väga huvitav jälgida, kuidas noorte mõte lendab. „Neil tuli väga kihvte ideid ja selliseid, mille peale ise ei tuleks,” ütles Heidmets ja lisas, et animeerimine on puhas käsitöö. „See on väga aja- ja töömahukas töö. Ühes sekundis on 25 pilti ja iga pilti pead sa näpuga liigutama. Siin koolitusel osalejad tegid umbes 10-12 sekundit päevas. Nukufilmi stuudios on päevanorm 7 sekundit,” selgitas Heidmets.
Loo ja teema osas andis ta noortele animaatoritele täiesti vabad käed. „Minu plaan ja ülesehitus oli see, et esimesel päeval annan neile teooria ja näitan näiteid erinevatest animastiilidest, mida nad siin saavad teha, ja siis lasen neil valida endale meeldiva animastiili ja ärgitan neid välja mõtlema selles stiilis lookese. Teisel päeval tutvusid nad stuudioga ja valisid välja, mida nad tegema hakkavad. Mina olin ainult abivahend. Ma olin kogu aeg nende juures ja ütlesin, et kui neil küsimusi on, ma aitan, aga nad teevad oma filmi. Selles see point ongi, et kui nad saavad teha oma asja, siis on neil mõnus teha,” rääkis Heidmets ja lisas, et tänu sellisele vabadusele tulid ka lood noorte enda seest.
Kerli alustas oma loo arendamist sellest, et joonistas valmis karakteri ja lugu tuli juba filmitegemise käigus. „Algpõhimõtted panime paika enne, aga tegemise käigus see muutus,” lisas Karl. Kõige keerulisemaks pidas Kerli filmile sobiva helitausta leidmist. Karli jaoks oli aga suurimaks väljakutseks animeeritava elemendi hästi vähene liigutamine.
„Animeerimine on nagu mediteerimine. Sa pead rahulik olema ja hästi natukene liigutama. Sa oled täiesti nagu teises maailmas. Ei mõtle oma päevamuredele ja probleemidele. Mõtled ainult selle peale, kui palju ma seda detaili lükkan,” rääkis Rao Heidmets animeerimise telgitagustest, mida ta ka noortele oli õpetanud.
