Mari Tammar
8. juunil toimus Sillaotsa talumuuseumis XXXIII Raplamaa memme-taadi pidu, kuhu oli kogunenud 36 eakate taidluskollektiivi kogu Rapla maakonnast ning ka külalised Nõmme vabaajakeskusest. Kokku oli tulnud pisut üle 280 tantsija, laulja ja pillimehe, kes peo lõpuosas tervitasid üheskoos ka Raplamaad väisanud laulu- ja tantsupeo tuld.
Pidu oli üles ehitatud suvistete võtmes, sest just sellesse perioodi jäid muiste nelipühad ehk suvistepühad või kasepühad. Rahvakalendris on suvisted olnud oluline peo- ja naljapäev ning üks meeldejäävamaid aasta pühi kaselõhna ja rõõmsa meeleoluga. Karjasele ja teenijaile anti sel päeval vaba päev. Karjasele kingiti kombekohaselt ka muna või eriline karask.
Kõik seesugused pärimused olid põimitud peostsenaariumisse ja lavastatud väikeste humoorikate vaheklippidena. Pidu aitasid ühtseks tervikuks põimida ka muhedad vahetekstid, kus memm ja taat oma noorusaega meenutasid ja teineteist sõbralikult tögasid.
Keerulisi mustreid seekord tantsupõrandale ei joonistatud, vaid tantsiti pärimuslikke folkloorseid tantse. Teiste seas „Padespanni”, „Kikkapuud”, „Kupparimuorit” ja „Nõianeitsit”. Kuna vanasti tantsiti neid igas kihelkonnas pisut erinevalt, rullusid need tantsud ka Sillaotsal lahti erinevates variatsioonides, nii et üks rühm tantsis pisut ühtmoodi ja teine teistmoodi. Tantsijaid saatis elav muusika rahvamuusikute esituses.
Seekordse peo laulurepertuaar koosnes armastatud lauludest, mis ka varem memme-taadi pidude repertuaaris olnud. Neid lauldi ühendkoorina peo tarvis kokku pandud laulikutest, mida ka publik endale näppu sai, et üheskoos laulda. Dirigendipuldiks oli sedakorda ühe suure puu känd.
Oli ilus vaadata, kuidas vanaprouad olid peoriietele lisaks ka keed kaela ja kõrvarõngad kõrva pannud. Oli näha, et see oli nende jaoks tähtis päev. Koosolemise ja -tegemise rõõm paistis ka esinejate silmadest nagu ka peo lõpulaulu ridadest: Mis sest, et juuksed hallid ja kondid kangedki. Sa nooreks jääd ja särtsu võib jääda ülegi.
Eriliselt paistis see silma siis, kui rühmad, kes olid oma piirkonna värvides paelad pununud, neid traditsiooni kohaselt kiigele läksid kinkima. Memmed hüppasid krapsakalt kiige peale ja sõlmisid sinna oma paelad. Elevust ja naeru oli selle ümber palju – memmed olid justkui jälle 20-aastased.
Peo lõpuosas jõudis Sillaotsale ka juubelilaulu- ja tantsupeo tuli, millele kohalikud Valgu kollektiivid oma tantsud pühendasid.
Peo üldjuht, stsenarist ja lavastaja Mervi Vaarmann ütles, et jäi peoga rahule ja kõik kulges plaanipäraselt. „Minuni jõudnud tagasisides on inimesed kiitnud peo lihtsust ja õdusust. Eks hea õhustiku osas mängis Sillaotsa keskkond suurt rolli. Ma arvan, et ka neid vanu tantse, mida peol tantsiti – mis on meil kahjuks unustusehõlma vajunud -, tuleks kindlasti edasi tantsida,” mõtiskles Vaarmann.
Kõigil 33 memme-taadi peol tantsijana ja rühmajuhendajana osalenud Helgi Randla ütles, et nii head pidu pole veel olnud, nagu see pidu oli. Ise tantsis ta sellel peol kolme kollektiiviga.
Ka Sillaotsa muuseumi juhataja Kalju Idvand jäi peoga rahule: „Mul on hea meel sellest, et varem toimunud kaks paralleelset pidu, Sillaotsa suvisted ja memme-taadi pidu, said sellel aastal kokku. Loodan, et see pidu tuleb siia tagasi.”
Järgmisel suvel toimub memme-taadi pidu aga Kohilas, kellele korraldamiskord ka pidulikult üle anti. Ühe võimaliku peokohana on kaalutud Adila-Pihali külaplatsi.
Seekordse peo taga seisid aga tantsujuht Helle Pohla, laulujuht Ene Kangur, rahvapillide eestvedajad Lemmi Linnas ja Aivar Arak, üldjuht Mervi Vaarmann ja projektijuht Ave Vaarma. Vaheklippides mängisid Valgu näiteringi näitlejad.
Oli väga soe pidu nii ilma kui ka õhustiku poolest. Siinkirjutajale valmistas suurt rõõmu, et tantsimiseks olid valitud pärimuslikud tantsud. Ainult kõht läks tühjaks, sest piknikukorvi ei märganud me kaasa võtta ja selleks ajaks, kui meie peole jõudsime, oli supp juba otsas. Nii pidime kõhu täis sööma kiluvõileibadest, ent arvestades peo pärimulikku konteksti, sobis seegi tervikuga kokku.
