Raplamaa Sõnumid
Tegelikult ei võiks, vaid peaks olema nii, et jaanipäev on eranditult meile kõigile rõõmupäev. Paraku kipub statistika küll alati halvima eest hoiatama. Ei lähe ju ühtegi aastat mööda, ilma et jaanipäeva ei jääks märkima mõni traagiline õnnetus, olgu siis tegemist liiklusõnnetuse, purjuspäi ujumise, joomaseltskonnas kontrolli alt välja läinud vaidlusega või jõhkra koduse arveteõiendamisega. Elus tuleb muidugi kõike ette, aga miks see kõik just nimelt jaanipäevale peab kuhjuma?
Aegade algusest peale on suvine pööripäev olnud ennekõike valgusepüha, mis seostub rohkem õnne kui õnnetusega. Miks on need asjad siis nii, et meie puhul kipuvad seda õnnepäeva meeldejäävaks tegema just nimelt ülitraagilised õnnetused? Eriti kui pühad saavad nädalalõpupäevadest pikendust juurde.
Seletus on lihtsamast lihtsam – eestlane ei oska ühtegi tähtsamat sündmust ilma alkoholita tähistada ja kui juba tähistamiseks läheb, siis juuakse niimoodi, et kadugu mõistus ja kadugu aru! Ja kui mõistus on juba kadunud, siis lööb eestlases välja loom, keda on võimatu lepitada normaalses elus kehtivate reeglitega. Ülejoonud eestlane usub ja tahab seda ka kogu maailmale tõestada, et eestlane ei upu vees, ei põle tules ega purune endast tugevama jõuga kokku põrgates. Ja kui ta siis järgmisel päeval leiab ennast sidemetesse seotult ning kipsistatult, kuid ikka veel elusana haigevoodist, siis ei suuda ta ära imestada, kui kõva tüüp ta ikka on – näe, jäingi ellu, natuke katki küll, aga küll see kuidagi järgmiseks korraks ära paraneb.
Kuid see „kadugu mõistus ja kadugu aru” tähendab veel midagi. Nimelt seda, et selline eestlane on maailma suurim ja südametum egoist, kellele ei lähe kriipsuvõrdki korda, millist valu ja piina ta oma kallitele inimestele valmistab. Mitte et tema peaks avalikult kahetsema ning vabandust paluma, vaid kõik teised on kohustatud temale kaasa tundma – joodik on õnnetu ohver.
Nii on olnud ja nii ka jääb – õnnetustes hukkunud sõbrad, sandistunud tuttavad ega neid leinama jäänud lähedased ei meenu kellelegi, kui istutakse joomalauda, et loom endast välja lasta. „Kadugu mõistus ja aru!” kostab üle peoplatsi ja vikatimees võib valmis panna oma roostes tööriista…
On muidugi hea, et madalate instinktide, mitte eesti rahva teenistusse astunud valitsus ei jõudnud joomahulludele vastu tulles alkoholiaktsiisi enne jaanipäeva langetada. Kuigi vaevalt hind ja piirangud kedagi kunagi pidurdanud on, kui mees tahab ennast lolliks juua. Rumal jutt seegi, et Lätist toodud viinaga enda surnuks joomine oli kuidagi ebaeetilisem kui Eestist ostetud paar eurot kallima napsiga – vahet pole, surm on surm.
