Vivika Veski
Kuidas jõuda vähese süsinikuheitega majanduseni? Edendada ringmajandust? Korraldada jäätmemajandust? Nendele küsimustele otsiti vastust keskkonnaministeeriumi ja Euroopa Komisjoni korraldatud kliimapäeval.
Tallinnas Telliskivi loomelinnakus restoranis Kärbes möödunud neljapäeval läbi viidud seminar kandis nime „Puhas ja kliimaneutraalne tulevik: Euroopa Liidu pikaajaline visioon ja keskkonnapoliitika rakendamine”. Osalesid nii Eesti president Kersti Kaljulaid kui ka keskkonnaminister Rene Kokk, lisaks Euroopa Liidu ametnikud, Eesti ringmajanduse ettevõtjad, kohalike omavalitsuste esindajad, keskkonnakaitsjad. Päeva juhtis ajakirjanik Urmas Vaino.
Samal ajal seisid maja ees tänaval Fridays for Future Eesti noored eesti- ja ingliskeelsete plakatitega. Neil nõuti näiteks loomakasvatuse lõpetamist ning ookeanide ja planeedi päästmist. „Kliima muutub, miks mitte meie?” küsis üks neist.
Haigus nimega inimene
Tutvustusüritus koosnes mõningatest ettekannetest ja kolmest vestlusringist.
„Planeet põeb haigust nimega inimene. Meid ootab temperatuur, mida inimene ei ole varem kohanud. Pole vaja teha nägu, et suudame lõputult kohaneda. Ükskõik kui palju on otsitud, pole leitud ühtegi põhjust peale inimese, miks kliima soojeneb,” lausus president Kersti Kaljulaid oma kõnes. President juhtis tähelepanu, et võrreldes 2005. aastaga on CO2 heitmed natuke suurenenud. „Endale siiralt otsa vaadates – me pole oma jalajälge vähendanud,” sõnas president.
Ta leidis ka, et on oluline, et me oma sotsiaalseid muresid ei lahenda majanduse abil, viidates praegusele probleemile Ida-Virumaal, kus Eesti Energia saadab sundpuhkusele 1300 töötajat ning varem on teatanud 400 inimese koondamisest.
„Töötasin Ida-Virumaal ja seal on ettevõtteid, kes karjuvad kolmekohalise numbriga töökohtade järele täna. Meil on riigina suutlikkus, et leida lahendus, see on parem kui ajal, mil Kreenholm kinni läks, meil on ressurssi,” lubas president.
Seminari sisse juhatanud Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Keit Kasemets ütles, et oluline aspekt on, et tegutseda tuleb kohe, aga vaja on hästi pikaajalist plaani. Samas olid rohelised ühed võitjad europarlamendi valimistel – see annab lootust, leidis Kasemets.
Tema hinnangu järgi toob just keskkonnateema noori valima. Selle kinnituseks soovitas ta vaadata aknast välja noorte piketile. Ka tema oma poeg pidi saatma talle videosid vaid kahel teemal – jalgpall ja keskkond. Kuna poeg teab, et isa tegeleb keskkonnaga, ütleb ta talle näiteks: „Tee nüüd midagi, et seda plasti nii palju ei oleks.”
Euroopa Komisjoni Euroopa ja rahvusvahelise CO2-turu direktoraadi juht Beatriz Yordi soovitas Eestil olla julge, tegeldes emissiooni vähendamisega. Tema sõnutsi on kodanike ja kohalike omavalitsuste roll siin võti.
Vaeste majad nutikaks
Esimene vestlusring keskendus vähese CO2-heitega majandusele.
President Kersti Kaljulaid leidis, et esimene asi on otsustada, et me investeerime tulevikku, mitte mineviku kinnihoidmisse. Kaks ja pool aastat tagasi näitasid Eesti roheenergeetikud talle plaani, kuidas Eesti saaks aastaks 2030 süsinikuneutraalseks, välja arvatud transport. „Vaatame selle üle,” pakkus Kaljulaid.
Eesti Energia nüüdse probleemi võimaliku põhjusena pakkus ta välja ka seda, et ettevõtet ei ole viidud börsile. „Võib-olla teised omanikud oleksid osanud lahenduse leida,” arutles Kaljulaid.
„Raha [vähese CO2-heitega majandusele üleminekuks] tuleb, kui poliitika on õige,” lubas Beatriz Yordi. „Eesti naabritel Soomel ja Taanil on muljetavaldav kogemus.”
Urmas Vaino uuris, kas Eesti energeetikasektor on vähese süsinikuheitega majandusele üleminekuks valmis.
„Tegelikult on,” vastas Maailma Energeetikanõukogu Euroopa regiooni juht Einari Kisel. Küll aga leidis ta, et elamufond tuleb muuta efektiivsemaks. Energeetikutel on selleks ka lahendus olemas, kuidas majad Euroopa Liidu fondide toel nutikaks muuta. „Potentsiaal ja valmisolek on meil olemas, ka inimesed,” kinnitas ta. Küll aga tuleb tema hinnangul leida lahendus sellele, kuidas rahastada nende inimeste majade renoveerimist, kes seda ise ei jaksa teha. „Tehnoloogiad on täna sellised, et sinna tasub investeerida. Aga sinna investeerivad täna rikkamad inimesed,” tõdes Kisel.
Kaljulaid tõdes, et kogu Ida-Euroopas on palju renoveerimata elamispinda, kuid mujal kuulub see kohalikele omavalitsustele, meil elanikele. Ta nentis ka, et Eleringi „tark võrk” nii-öelda istub niisama, temal tarbijana ei ole sellest kasu, sest puuduvad rakendused tarbijaile, millega seda kasutada.
Kuidas vähendada transpordisektoris CO2, uuris Vaino.
Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liidu tegevjuht Arno Sillat meenutas, et selline ambitsioon on tegelikult juba olnud, kui arendati elektriautode programmi ELMO. „Otsus oli olemas, aga langesime tagasi. Siis tehti otsus, et hakkame tootma biogaasi. Gaas pole lahendus, vaid elekter,” kinnitas Sillat.
Kaljulaid pakkus välja, et väike Eesti võiks teha endast nii-öelda liivakasti, kus üleminekut katsetada. Ja kui aastast 2050 on kõigil Euroopa riikidel kohustus peal, siis hakkab Eesti saama majanduslikku kasu.
Kisel juhtis tähelepanu, et praegu on olukord, kus asendame oma CO2-heitmed imporditutega. „Seda tuleks vältida. Tuleks leida lahendus, et me tegelikult vähendame heidet maailma kontekstis,” sõnas Kisel.
Keskkonnakaitsja Peep Mardiste esitas küsimuse Eesti Energia uue suure õlijaama investeeringu kohta. „Minu meelest pole suurt vahet, kas emiteerime Eestis või ekspordime,” tõdes ta.
Kaljulaid nentis, et kui tahame olemasolevaid uuendatud katlaid edasi kasutada, tuleb seal põletada kas puitu või gaasi. Aga ka tema pidas paremaks vältida raamatupidamistrikki, millega Eesti jätab oma jalajälje mujal.
Parimal juhul kolm kraadi
Riigikogu liige reformierakondlane Kalle Palling ütles, et veisekasvatus on tema teada kõige saastavam tootmine maailmas ning kanakasvatusest tuleb kõige rohkem biojäätmeid. Ta leidis, et lisaks süsinikuemissiooni vähendamisele tuleb CO2 ka kinni püüda.
Kaljulaid vastas, et loomulikult tuleb vaadata ka toidutootmise probleeme. Püüduripõhimõtete kasutamise puhul tuleb tema sõnutsi aga üheksa korda mõõta, enne kui midagi ette võtta. Ta meenutas aega, kus nähti võimalust kasutada freoone kliima jahutajana, siis aga selgus, et need tekitavad osooniauke.
Kaljulaid viitas lisaks arvutustele, et Hispaania-suurusest maatükist piisaks, et CO2 maailmas mitte enam emiteerida, kui see päikesepaneelidega katta.
„Kuni ikkagi tarbija kasu ei saa, seni elutervet mudelit ei ole olemas,” sõnas SEB-i innovatsioonijuht Mart Maasik.
Madis Vasser Eesti Rohelisest Liikumisest juhtis tähelepanu asjaolule, et praegused Pariisi leppe lubadused ei taga meile poolteist ega kaks kraadi soojemat maailma, vaid kui kõik riigid täidavad lubadusi, siis tõuseb keskmine temperatuur 2050. aastaks kolm kraadi.
„Aga kõik ei täida lubadusi,” nentis Vasser.
[Kõige autoriteetsema allikana juhtis sellele tähelepanu näiteks oktoobrikuine Valitsustevahelise Kliimamuutuste Nõukogu (IPCC – The Intergovernmental Panel on Climate Change) raport.]
Riigihanked võiksid aidata
Teise vestlusringi teema oli ringmajandus.
Euroopa Liidus on olmejäätmete keskmine ringlussevõtt 46 protsenti, Eestis 32 protsenti. Järgmisest aastast peab see protsent olema 50 ja siis jätkama kasvamist. Samas tekib Eestis olmejäätmeid siiski vähem kui Euroopas keskmiselt.
„Miks Eestis pole jätkusuutlikke tooteid ja teenuseid, miks ringmajandus ei tööta?” uuris Urmas Vaino vestlusringis osalejailt.
Uuskasutuskeskuse tegevjuht Katriin Jüriska ütles, et nemad üritavadki olmejäätmetest välja võtta kõik, mis on kasutatav. Aga samas on nende tegevusel ka sotsiaalne eesmärk – asjad lähevad ringlusse sümboolse hinna eest.
„Väga lihtne vastus on, et nõudlust ei ole,” vastas SEI Tallinna ringmajanduse ekspert Kristiina Marin Vaino küsimusele. „On üksikud ettevõtted, aga need on väga nišikad. Meie ettevõtted on harjunud väga lineaarse mudeliga. Heaks katalüsaatoriks ringmajandusele võiksid olla riigihanked.”
Soojustuseks tselluvilla tootev Werrowool OÜ on algusest peale ringmajandusele läinud. Eraldi majanduslikku kasu toob see aga ettevõttele vähe. „See piirdub väikese väga teadliku kliendigrupiga, Skandinaavias on see märkimisväärselt suurem. Konkureerime tavaturul,” selgitas ettevõtte müügijuht Ivar Heinola. Samas toetustesse nende ettevõte väga ei usu. „See võib olla ainult väga lühiajaline rakendus. Usume mainekujundusse ja haridusse, aga need on väga pika vinnaga. Mida riik saab teha – tagada ausa konkurentsikeskkonna,” sõnas Heinola.
Keskkonnaministeeriumi asekantsler Kaupo Heinma leidis, et riigi roll võiks olla vähendada rohkeid turutõrkeid ringmajanduses. Seda saaks riik teha näiteks riigihangete kaudu.
Tekstiilikonteiner vs parkimiskohad
Jüriska rääkis, et Uuskasutuskeskuses on kaks mudelit. Esiteks soodustavad nad korduvkasutust. Teiseks leidub maailmas tehnoloogia, kuidas purustada kandmiseks kõlbmatut tekstiili. Neilt läheb selline tekstiil praegu Marokosse töötlemisele. „Maksame natuke peale, et asjadest jätkusuutlikult vabaneda, et Maroko meilt neid võtab,” sõnas Jüriska. Aga ta tõdes, et muidu võib praegu näiteks särk liikuda ainult sellepärast olmeprügisse, et see ei meeldi enam kandjale.
„Kui kindel on, et see ei jõua Maroko prügimäele?” uuris Vaino.
„Partneri otsingul oleme väga nõudlikud, et teekond ja ka lõppjaam läbi paistaksid. Eestis on olemas tooted, mis on Marokos ümbertöötatud tekstiilist, tahamegi need tuua Eesti turule tagasi,” selgitas Jüriska.
Heinma pakkus välja, et võib-olla peaks kingaparandustöökojal olema väiksem maksukoormus kui ettevõttel, kellel on lühikese kasutusajaga toode. Samuti on tema hinnangu järgi oluline ka see, et uue teleri ostja ei paneks vana kuurinurka, vaid selle saaks keegi, kellele pole uus tähtis.
Vaino uuris, kas Eestis on liiga vähe poliitilist tahet, et ringmajandust edendada.
„Jaa! Absoluutselt liiga vähe,” nõustus Jüriska. „Oleme omavalitsustega ühendust võtnud, et panna meie konteinerid üles ja kui omavalitsus ütleb, et seda konteinerit me siia lubada ei saa, sest kaotame nii kaks parkimiskohta – siis on raske läbi murda,” tõdes Jüriska.
Joanna Drake kinnitas, et Euroopa raha ja ekspertiis on saadaval, et Eesti saaks ringmajandust arendada.
Omavalitsuste ebapiisavad võimalused
Kolmandas vestlusringis arutleti jäätmemajanduse üle. Lähtuti keskkonnaministeeriumi hiljuti avalikustatud ettepanekutest, kuidas võiks Eesti suuta järgmisest aastast täita olmejäätmete 50-protsendilise ringlussevõtu nõuet.
Rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika peaspetsialist Velda Buldas esitas küsimuse omavalitsuste rolli kohta. Ta ütles, et vastutab keskkonnaga seotud maksude eest ja on seetõttu osalenud sellekohastel aruteludel. „Saan aru, kuidas kohalikud omavalitsused saavad vastutada selle eest, et prügi oleks liigiti kokku kogutud. Aga ei saa aru, kuidas nad saaksid vastutada selle eest, et 50 protsenti sellest oleks ringlusse võetud. Ja kuidas saab neid selle eest karistada, kui see toimunud ei ole,” ütles Buldas.
Harku vallavanem Erik Sandla tunnistas, et tema jaoks on see täiesti uus teema, ta sai alles kaks päeva varem teada, et selline suunamuutus on võib-olla tulemas.
Tallinna Jäätmekeskuse juhataja Kristjan Mark leidis, et praegu on omavalitsustel ebapiisavad võimalused jäätmemajandust korraldada. „On vaja anda omavalitsusele tagasi keskne roll,” ütles Mark.
Sandla oli temaga nõus. Kui neil oli näiteks jäätmevedajaga probleem, heitsid paljud ette, kas siis vald ei saa endale ühte autot soetatud.
Tallinna Ülikooli keskkonnakorralduse lektor Margus Vetsa rääkis magistrandi uurimistööst, mis tõi välja, et mitte üheski kontrollitud kohas polnud jäätmeseadust olmejäätmete koha pealt täidetud. Teiseks näitas uuring, et ka ettevõtted tekitavad palju olmejäätmeid, kuigi neil saab neid tekkida vaid olmeruumides. Selgus, et olmejäätmete hulka on sokutatud tootmisjääke.
Rene Kokk viitas, et mida keerulisemaks jäätmete kogumise süsteem ajada, seda keerulisem on seda täita ja kontrollida. Ta ütles, et nad on arutanud ka varianti, et võib-olla peaks olema vaid kaks kategooriat: kuiv ja märg prügi.
Vetsa soovitas selle kaheosalise kogumise suhtes väga optimistlik mitte olla, sest ikkagi võidakse prügi valesse kohta panna. Vetsa juhtis ka tähelepanu, et Soomes on omavalitsustel prügimajanduse korraldamiseks 10 eurot elaniku kohta, meil umbes kaks. „Las siis riik teeb tsentraalselt, erinevate regioonide kaudu,” pakkus ta.
Mark ütles, et üle-eestilist tsentraliseerimist ta ei poolda, küll aga võiks Harjumaal olla üks keskus.
Kokk lisas, et jäätmete hind peab olema selline, et motiveeriks liigiti koguma. Euro-pooleteisene võit kuus ei motiveeri neid, kes ütlevad, et neid ei huvita. Ta märkis ka, et kui kasutada biojäätmetest valmistatavat komposti näiteks teeäärte haljastamisel, saaks sellega kohe ringlussevõtu protsenti suurendada.
Rene Kokk rääkis ka uuest jäätmeseadusest, mis on kaks korda Riigikogus käinud, kuid on endiselt vastu võtmata. „Jäätmeseaduse menetluse juures võtsin mina hoo maha. Tahame asjale läheneda sellest vaatevinklist, et kaasame kõiki osapooli: kohalikud omavalitsused, jäätmevedajad, organisatsioonid, kes tegelevad taaskasutusega, ja rahulikult leida puutekohad, teha ära mõjude analüüsid,” põhjendas Kokk. „Jäätmeseadus võiks Riigikokku jõuda 2021, aga see ei tähenda, et ei saa vahepeal otsuseid teha.”
Kokk soovis lõpetada rõõmsama noodiga, kuna häid asju on ka. Ta nimetas, et näiteks on hakatud vanadest rehvidest valmistama õli.
*
