Mari Tamamr
Arno Kalbus on Kehtnast pärit muusik, õpetaja ja trummimeister. Laiem avalikkus teab teda kui reggae-hiphopi ansambli Bombillaz trummarit, ent ansambleid, kus ta mängib, on teisigi.
Hariduselt on ta aga sotsiaalpedagoog ning täna seobki ta muusikat ja õpetajatööd, juhendades nii erivajadusega noori kui ka lihtsalt muusikahuvilisi. Muuhulgas vedas ta möödunud hooajal ka Keava trummiringi. Ise on ta õppinud eksootilisi trumme mängima Indias, sealsete meistrite käe all.
Arno ootab meid Keava raamatukogu trepil. Jääme fotograafiga hiljaks ja hõikan juba kaugelt vabandussõnu. „Meil siin maal aega on,” vastab Arno muheledes, kuigi meie kohtumise lõpus nendib, et kalender kipub kiiresti täituma ja puhkamiseks jääb aega väheseks. Tegelikult ei ela Arno püsivalt maal, vaid sõidab Tallinna ja Keava vahet, sattudes siia keskmiselt kaks korda kuus.
„Eestimaa mees original, juured on kodumaa mullas sügaval,” tsiteerib Arno üht Bombillaze laulu, kui uurisin, kus ta juured on. „Ma räägin ikka lastele, et 1978. aastal käis Rapla sünnitusmajas kõva pidu ja siis ma sündisin,” muheleb Arno ja jutustab, et kuni teise klassini elas ta Kehtnas ja siis kolis pere Keavasse. Sealt käis ta esiti Kehtnasse ja hiljem Raplasse kooli – busside ja rongidega, jutustab Arno.
Ta lõpetas Rapla gümnaasiumi ja suundus siis Tallinna. „Ema käskis kuskile õppima minna – 90ndad olid ohtlikud ajad ja maakohas võis kergelt pätiks ära minna,” meenutab Arno ema sõnu. „Kui Tallinna õppima läksin, oli imelik tunne, et kuidagi võõras, midagi ei klapi ja ausalt öeldes siiamaani ei klapi. Ma olen ilmselt ikkagi üsna maakas,” mõtiskleb ta, aga nendib, et linnast ära tulla pole praeguse elukorralduse juures siiski võimalik. „Kuigi õudselt kisub siia tagasi,” tunnistab mees.
Õppima asus ta pisipedas sotsiaalpedagoogikat. „Eks mul oli see maailmapäästja tunne sees ja mõte, et võiks proovida midagi teiste inimeste heaks teha,” kommenteerib ta oma erialavalikut. Kooli lõpetas ta edukalt, ent Tallinna psühhiaatriahaigla lasteosakonnas tegevusjuhendajana töötades tundis, et pole selle töö jaoks veel valmis. „Sain aru, et see vajab hästi tugevat sisemist valmisolekut, et oled ise omadega hästi maa peal. Mina tundsin, et ma ei ole nii stabiilne ja nii ma läksingi hoopis Universaal Universumisse tööle,” räägib Arno.
Universaal Universum on poekett, mis muuhulgas toob Eestisse eksootilisi pille ning seal avaneski Arno jaoks uus maailm.
Pillimänguga oli ta küll tegelikult juba Keavas tegelenud. „Juba üheksandast klassist alates sai siin bändi tehtud. Üks legendaarsemaid oli Vaiko Epliku ja Priit Võigemastiga tehtud bänd Friroid. Omaloomingut meil siis ei olnud, aga tegime cover’eid. Siis oli veel üks hipibänd Romb, mis sai ka Keavast alguse. Selle bändiga hakkasimegi katsetama kõikvõimalikke eksootilisi pille sealt poest,” räägib Arno ja selgitab, et bändikaaslase ja Universaal Universumi poe omaniku Peeter Salmela lapsepõlvekodu on samuti Keavas.
Reisid enda ja pillide kaudu
“See on Põhja-India trumm tabla, mis on üks minu elu armastusi,” tutvustab Arno enda ees olevat trummi. „Kohtusin nende trummidega esimest korda Universaal Universumis töötades. Poe omanikud tõid selliseid pille Aasiast, Aafrikast ja Indiast. Üritasime neid müüa, inimesed tulid poodi ja küsisid, kuidas neid mängida – aga keegi ei teadnud. (Sellel hetkel veel Youtube’i ei olnud, kust vaadata.) Ja nii me hakkasimegi katsetama,” jutustab Arno.
Kuna tema sõbrad, poe omanikud, käisid Indias (ja mujal sealkandis), oli Arno sõnul talle tee ette käidud, kui ka tema otsustas ühel suvel reisi ette võtta. „Me leidsime endale seal trummiõpetaja. Minu reisid nägid enamasti välja nii, et istusin pool päeva õpetaja juures ja teise poole päeva istusin hotellis ja harjutasin. Minu reisid on enamasti sisemised, läbi nende pillide,” mõtiskleb Arno ja lisab, et tore on küll avastada, aga tema on vist rohkem paikse loomuga.
Religioosset filosoofiat nende pillide mängimise juures ei ole, kuigi oma traditsioonilt on nad olnud templite pillid.
Tema õpingud Indias algasid õigesti istuma õppimisest. „Alguses oli niimoodi 10-15 minutit maas istuda surm. Siis pandi kell ette ja anti lihtne rütmiharjutus trummi peal kätte ja öeldi, et nüüd teeme seda tund aega järjest. Ja keha pidi ära harjuma, sest kogu selle pilli mäng algab sellest, et sa istud õigesti,” räägib Arno.
India klassikalise muusika traditsioon on suuline ja igal pillil on oma keel. „Esialgu õpitakse ära silbid. Kõigepealt ütled neid suuga ja siis mängid,” selgitab Arno ja näitab trummi peal ette. „Neid silpe hakatakse kombineerima ja selle kaudu, et õpitakse ära see keel, hakatakse suhtlema. Õpetaja saab sulle anda erinevaid kompositsioone ja aastaid õpitakse teatud kindlaid struktuure. Kui sul on piisav pagas omandatud, saad hakata improviseerima. Mina olen kokku puutunud põhja-india klassikalise muusikaga, kus on väga ranged reeglid, ent nende reeglite raamide sees on võimalik improviseerida. Kui ma mängin koos kellegagi, kes mängib ka raaga muusikat, siis me teame neid raame ja saame selliselt suhelda. Kui ma istun maha mõne jazz- või folkmuusikuga, siis on teised asjad,” arutleb Arno.
„See on nagara,” näitab Arno nüüd teist trummi. „Nagara on üks vanimaid india trumme. Seda tüüpi trummid võisid olla väga suured – need olid signaaltrummid. Neid mängiti vanasti templites. Mingil ajal hakati mõtlema, et trummar on templis üleliigne ja siis visati nad sealt välja ja asendati poolmehaanilise trummimasinaga. Üks legendaarne nagaramängija vihastas ja ütles, et aitab pullist, ma toon selle trummimängu traditsiooni religioonist välja ja teen sellest folkinstrumendi,” jutustab Arno haaravalt ja tutvustab pilli ehitust ja selle mängimise tehnikat.
Trummi õppis ta Indias kuu aja kaupa. See oli piisav, et tuua seljakoti jagu uusi teadmisi, mida Eestis aastake harjutada, et siis uuesti naasta. Kui tal aga lapsed sündisid, jäid sellised pikad reisid ära. „Viimased kolm korda olen Indias käinud hoopis Bombillazega tuuritamas. Viimane oli oktoober-november, pikk tuur Himaalajas,” räägib Arno.
„Bombillaz on bändina täitsa omaette nähtus, raske on teda kuhugi liigitada. Seal on väga erinevaid asju kokku pandud – maailmamuusikat, tugevad india, jamaica ja aafrika popi mõjutused ja kõike seda saadab vaimukas värsirida eesti keeles,” kirjeldab Arno ja lisab, et India reisi jaoks sai tehtud ka spetsiaalselt hindikeelseid lugusid, kuna esineti palju koolides. Lauldi sotsiaalpoliitilistel teemadel.
Lasen vahepeal Arnol trummi mängida. Pillid kõlavad Keava raamatukogu saalis väga hästi ja panevad keha iseenesest kaasa elama. Arno käed käivad väga oskuslikult ja nobedalt.
Täna on Arno ringiga sotsiaalpedagoogika juures tagasi. Ta töötab Käo tugikeskuses, kus on sügava ja raske puudega noored. „Käin seal kolm korda nädalas ja mängin nendega koos pilli. Ma ei ole küll muusikaterapeut, aga mul on enda väljatöötatud trummi- ja rütmipõhine meetod. Esmärk on kaasata ka kõige sügavama puudega noort nii palju kui võimalik. Kui on tõesti selline rühm, kus keegi ei saa üldse liigutada, siis ma loon neile erineva dünaamikaga helimaastikke ja kui on vähegi võimalik, siis annan kuljuse või sahisti kätte. See on minu jaoks hästi inspireeriv,” ütleb Arno.
Lisaks sellele annab ta neljandat aastat trummitunde Keila Waldorfkooli 7. klassi õpilastele. „See ei ole huviring, vaid ametlik koolitund,” selgitab Arno. „Kõigepealt tegime trummid valmis. Võtsime aluseks lillepotid, sest ka traditsiooni järgi on trummid olnud keraamilised, ja siis pingutasime nahad peale. Nende trummide mängimise juures grupis on väga mitu aspekti. Lisaks muusikale ka meeskonnatöö, et kuidas see kamp siis koos püsib ja kui palju on laps valmis tähelepanu koondama,” selgitab Arno ja lisab, et sellel aastal oli tal väga tore klass, kellel oli väga hea tähelepanu-, keskendumis- ja koostöövõime, aga klassid on erinevad.
Möödunud hooajal vedas Arno ka Keavas trummiringi, mille idee oli välja pakkunud ja projektirahastuse leidnud Seily Sõgel-Raid. „Siin olid tõesti väga väikesed lapsed, aga mul on õudselt hea meel, et me jõudsime sinnamaani, et nad päris reaalselt mängisid trummi ja said esineda nii tähtsal üritusel nagu juubelilaulupeo tule tulemine Keavas – see jääb neile loodetavasti elu lõpuni meelde ja südamesse. Nendega alustasime samuti trummide ehitamisest,” räägib Arno.
Kui vähegi võimalik, alustabki Arno kursusi trummide ehitamisega, sest siis saab noor ise seda materjali tunnetada ja nii jääb pill talle ka edaspidiseks mängimiseks. „Ma olen toonud ühe traditsiooni siia, pannud sellele enda metoodika külge ja võib-olla mõni laps saab sellest tõuke hakata päriselt trummi mängima,” ütleb Arno, miks see töö tema jaoks oluline on.
Puhastav vibratsioon
Tegelikult on Arno trummimeister, kelle käe all valmivad väga erinevat tüüpi trummid. „Mu süda ripub suuresti taaskasutusmaterjalidest pillide ehitamise küljes. Hetkel tegelen projektiga, kus vanadest värviämbritest valmistan trummikestad, nahkadeks kasutan ära kõik trumminahad, mis teiste trummarite poolt juba kasutatud ja prügikasti poole teel. Tegemist on trummidega, mis lähevad laulupeo rongkäiku Tallinna Nõmme põhikooli poistekoorile mängimiseks. Samuti olen hulganisti trumme ja marakaid teinud plekist konservipurkidest, ehituselt üle jäänud plasttorudest ja majapidamisest üle jäänud vanadest plekk- ja savinõudest. Seega minu “päästke planeet” on seotud ikka trummidega. Ma oleks väga õnnelik, kui kõikidest minu valmistatud ja minu juhendamisel valmistatud trummidest vallanduv vibratsioon kas või natukene puhastaks meie planeeti vaimsest ja füüsilisest prügist,” mõtiskleb Arno.
Ka Bombillaze trummikomplekt on Arno enda kätetöö, millega ta on juba üle kümne aasta mänginud ja mille omanäoline kõla sobib just Bombillaze muusikaga. Tema tabla ja nagara on toodud siiski Indiast ja on sealsete meistrite valmistatud.
Kui küsin, kuidas ta puhkab, ütleb Arno muheledes, et see on natuke läbimõtlemata koht. „Kui aus olla, siis trummide mängimine, kui ma neid harjutan, on minu jaoks juba puhkus. Stressi tekitab ühest kohast teise sõitmine ja asjade pakkimine, aga kui juba kohal olen ja laval istun, siis on see juba puhkus. Ja lastega koos ajaveetmine siin Keavas, isegi siis, kui ma siin maja juures midagi nokitsen, on puhkus. Ja kui leiab aega, et suve jooksul mõned matkad teha, siis on eriti äge. Kasvõi Eesti peal ringi sõita ja telkida kuskil järve või mere ääres. See on alati hästi tore,” ütleb Arno.
