Helerin Väronen
Kui ma 20. juunil Sten-Olle Moldau Raplasse naasmise kontserdile jõudsin, oli see kultuuriklubis Baas juba tund aega kestnud. Vaatamata hilinemisele sain korraliku kontserdielamuse, kuna kontsert kestis kokku kaks tundi.
Ettekandmisele tuli lugusid nii plaadilt “Kaustik” kui ka uuelt albumilt “Rapla”. Sten-Olle on nüüd pärast Raplast eemalolekut aru saanud, et Rapla on tema jaoks ikka kõige lemmikum paik, nii et eks sealt ka albumi nimi. Loos “Rumalad inimesed” räägib Sten-Olle ka just sellest, kuidas need, kes vahepeal mujal ära käivad, saavad lõpuks aru, et kõik hea ja ilus oli juba varem siinsamas olemas.
Lugude vahele rääkis Sten-Olle mõnusa huumoriga nende taustast. See polnud taotlus, et jutt kuidagi naljakas peaks olema, aga nii lihtsalt juhtus. Ja eks neis juttudes olid ka oma tarkuseterad sees. Näiteks see, et kui midagi saavutada tahad, tuleb selle nimel pingutada, aga vahel võib elus minna ka nii, et mitte midagi ei pea tegema ja asjad lähevad hästi.
Sten-Ollel on hea oskus enda üle naerda. Näiteks kolm laulu nimega “Saamatu Sten” käsitlevad just seda, kuidas ta on kogu aeg suutnud mingi jamaga hakkama saada. Sõbra Mikk Jürjensi ütlus, et kolmekümneselt tuleb leppida sellega, et mingeid asju sa enda juures muuta ei saa, pani aga Sten-Olle mõtlema. Paremaks inimeseks saamise protsessi ei tohi küll lõpetada, kuid mõistmine, et oledki kohmakas ja saamatu, on Sten-Olle sõnul päris värskendav. Seepärast ongi ilmselt keskealised inimesed nii lõbusad, kuna nad on leppinud iseenda vigadega.
Kontserdi lõpupoole küsis Sten-Olle, kui paljudel on veel alles mõni aparaat, mis plaate mängib. Osal veel oli. Neil palus Sten-Olle kaasa võtta oma plaadi “Kaustik”, kas siis raha eest või niisama. Tema jaoks on oluline, et need plaadid leiaks omale kodu, kus neid päriselt kuulatakse.
Üldse oli Sten-Olle jaoks oluline, et inimesed tuleks kontserdile, isegi siis, kui raha pole. Nii oligi kontserdikuulutuses kirjas, et kui kukkur tühi, siis võib tuua rabarberit või midagi. Mul rabarberit viia polnud, nii et viisin seda “või midagit”. Ehk purgitäie maalt pärit mett. Seda siirast rõõmu, mis Sten-Olle silmadest purgi üleandmisel vastu säras, raha pakkuda ei suuda.
Kogu kontserdi meeleolu ja see siiras tänu lõi mõnusa rahutunde. Kuigi jaanipäev lähenes ja nii palju oli veel teha, läks mõneks ajaks see kiirustamine meelest ära. Kontserdi lõpus hakkas paduvihma sadama, äike sähvis ja müristas. Vihmasaju vähenedes säras koduteel tumehalli taeva taustal võimas vikerkaar. See koos kontserdil saadud emotsioonidega tekitas õnnetunde.
