Siim Jõgis
Võidupüha paraadi tuletoojad olid tänavu Kaitseliidu malevate parimad sportlased. Põhjuseks see, et sel aastal möödub Rahvusvahelise Olümpiakomitee asutamisest ja kaasaegsete olümpiamängude algusest 125 aastat. Võidupühal, 23. juunil tõid võidutule Tartust Kehtnasse maakaitsepäevale Triin Tähtla ja Tauno Sau.
Mõlemad on sportlikud noored inimesed. Tähtla on Eesti meister laskespordis ning Tauno Sau juhendab Kaitseliidu Rapla maleva saalihoki naiskonda.
Kell on 11.30, pühapäev, 23. juuni, Tartu linn. Kõigi Eesti malevate esindajad käivad kordamööda president Kersti Kaljulaidi juures vastu võtmas võidutuld. Täpselt kell 11.31 jõuab järg Raplamaa kätte. Triin Tähtla ja Tauno Sau seisavad presidendi ees, et võidutuli vastu võtta ning viia see edasi Kehtnasse. Kõik kulgeb sujuvalt.
Kell 14 Kehtnas. Võidutuli on jõudnud edukalt kohale. Tauno Sau (32) ulatab tõrviku koos tulega edasi Kaitseliidu Rapla maleva pealikule major Valjo Toomingule. See tseremoonia viiakse läbi Kehtna kutsehariduskeskuse peahoone esisel väljakul. Sellega sai tema ülesanne selleks päevaks täidetud.
Tauno Sau töötab päästeametis Rapla komando pealikuna. Tema vastutab selle eest, et iga päev oleks valves meeskond, tehnika püsiks korras ning oleks valmidus kiiresti reageerida. Kokku on päästjaid ja meeskonnavanemaid Rapla komandos 25. Lisaks valmisolekule sündmustele reageerimiseks on väga suur osa ka päästealasel ennetustööl komando väljasõidupiirkonnas.
Sau on pärit Märjamaa vallast Valgu külast. Seal on ta üles kasvanud, koolis käinud ning teinud esmatutvust päästevaldkonnaga. Selle valis ta endale ka elukutseks. Sisekaitseakadeemias alustas ta õpinguid 2006. aastal. Tööle läks aasta hiljem, 2007. aasta suvel Pärnu-Jaagupi komandosse päästjana. Esialgu oli ta seal poole kohaga nädalavahetuseti, et jätkata samal ajal õpinguid Tallinnas. Tagantjärele mõeldes ütles Sau, et väga raske neid kahte asja ühitada ei olnud.
“Nädalavahetusel tulin koju Valgusse ja üldjuhul tuli laupäeval või pühapäeval veeta 24 tundi komandos valves. Tore aeg oli. Kooli kõrval sai praktilist kogemust juurde,” rääkis ta. Sau ei olnud selles suhtes ainulaadne. Kuigi see ei olnud kaugeltki kohustuslik käia paralleelselt õpingutega tööl, oli see ka teiste õppurite seas üsna tavapärane. Enamik Sau kursusekaaslasi käis õpingute kõrvalt komandodes tööl ning põhiliselt tehti seda Tallinnas. “Elu oli jõudnud juba sinnamaale, et raha tuli ka ise teenida ning see aitas kaasa,” sõnas Sau.
Päästevaldkonnaga kokkupuuted lapsepõlves
Pärnu-Jaagupis töötas Sau kuni 2010. aasta detsembri alguseni ning pärast seda ootas ees töö Raplas operatiivkorrapidajana. Pärnu-Jaagupis oli ta jõudnud meeskonnavanema ametini. Töökogemust on Saul päästeametis kogunenud nüüdseks juba kaksteist aastat. Seetõttu oskab ta täpselt öelda, et jaanipäev ei ole päästjatele tegelikult kõige tihedam tööaeg. Oma panuse on sellesse andnud ka Eestimaa ilm, mis kipub suve haripunktis olema vihmane. Samuti on oluline see, et avalikud jaanituled on päästeametiga juba varem kooskõlastatud ning väiksemate jaanitulede süütajad on kinni pidanud ohutusreeglitest.
Palju hullem aeg on kevadel, kui lumi on parajasti sulanud ning inimesed hakkavad prahti põletama. Sel perioodil tuleb väljasõite ette oluliselt rohkem kui jaanipäeva aegu.
Esimesed kokkupuuted päästevaldkonnaga olid Saul lapsepõlves Valgus, kus tegeleti tuletõrjespordiga. Seda ringi vedas toona Meelis Remmel ning just tema kaudu jõudis Sau tööle ka Pärnu-Jaagupisse. Remmel oli sel ajal seal meeskonnavanem ning kutsus Sau kooli kõrvalt tööle. Samast tuletõrjeringist on välja kasvanud teisigi praeguseid päästjaid nagu Raino Remmel ja Mihkel Uueküla. Sisekaitseakadeemiasse astuski Sau just Mihkel Uueküla eeskujul.
Töötades Pärnu-Jaagupis päästjana, tuli Saul reageerida kõiksugustele õnnestustele, mis ette tulid, alustades tulekahjudest, lõpetades liiklusõnnetustega. Kuna Pärnu-Jaagupi kõrvalt läheb mööda Tallinna-Pärnu maantee, tuli just liiklusõnnetustele sagedasti kohale sõita.
“Õppides akadeemias ei tea ju täpselt, kuidas elu komandos käib. Just Pärnu-Jaagupist sain selle kogemuse kätte,” ütles ta. Ette on tulnud ka selliseid õnnetusi, mis on meelde jäänud eriti selgelt. Just oma karmide tagajärgede tõttu. Sau meenutas kahte liiklusõnnetust Pärnu-Jaagupi päevilt, millele tuli tal reageerida. Mõlemad lõppesid hukkunuga.
Saalihoki
Põhikooli ajal tegeles Sau judoga. Valgus viis treeninguid läbi Eero Praks ning tema oli treener ka Audentese koolis Tallinnas. Just sinna Sau pärast põhikooli lõpetamist õppima läkski. “Tol hetkel mul veel konkreetset sihti silme ees ei olnud, mida ma edasi tahan teha. Mõtlesin, et saab korralikult trenni teha ja koolis käia ning läksingi sinna,” rääkis ta. Pärast kooli lõpetamist ta enam judoga tegelenud ei ole. Kuigi Sau tõdes, et vahel on ta mõelnud selle alaga uuesti alustada, kuid nüüd ei ole selle jaoks enam lihtsalt aega.
Töö päästeametis on see, mis toob leiva lauale, kuid lisaks sellele võtab suure osa noore mehe ajast saalihoki. Ta ütles, et kohati tundub, justkui jääks kahekümne neljast tunnist ööpäevas puudu. “Muidu on kõik korras, aga kohati jääb uneaeg lühikeseks,” sõnas ta. Sau juhendab treenerina Kaitseliidu Rapla maleva saalihokinaiskonda, kellega mängitakse Eestis kõige kõrgemal tasemel ehk meistriliigas.
Seos saalihokiga sai Saul alguse ajal, kui ta õppis sisekaitseakadeemias. Treeningud toimusid paar korda nädalas ning mängiti koolikaaslastega oma lõbuks. Sealt sai huvi alguse. Hiljem, kui Sau tuli elama ning töötama Raplasse, kutsus teda treeningutele Raul Aarma, kes oli toona Raplamaa päästepiirkonna ülem. Treeningud toimusid Kabalas ning seal mängiti esialgu ka teisi pallimänge. Ühel hetkel keskenduti siiski saalihokile ning osalema hakati ka Raplamaa meistrivõistlustel. Juba siis mängis Rapla saalihokimeeskond Eesti teises liigas ning Sau kutsuti mängima ka sinna.
Sel perioodil õppis ta enda sõnul saalihoki kohta ka iseseisvalt palju juurde. Sau rääkis, et ta töötas läbi nii teoreetilisi materjale kui ka vaatas videoklippe YouTube’is. Ühel hetkel otsis Kaitseliidu Rapla maleva naiskond uut juhendajat ning sellele positsioonile kutsuti Sau. Väljakutse sai vastu võetud, kuigi see oli tema jaoks esimene kogemus treenerina.
Discgolf
Esialgu mängiti küll Eesti tugevuselt teises liigas, kuid peagi otsustati end proovile panna juba kõrgliiga tasemel. Praegu võtab saalihoki Sau ajast märkimisväärse osa. Ise ütles ta, et kõigest pisut vähem kui põhitöö päästeametis. Lisaks naiskonnale juhendab ta ka noortegruppe. Hooaeg kestab sügisest kevadeni ning selle aja jooksul andis ta nädalas kaks trenni naistele, kolm trenni noortele ning osales ühel treeningul mängijana. Sellele lisandusid veel mängud nädalavahetustel.
Suvi on selles valguses rahulikum aeg, kuid päris vaikne siiski ei ole. Eeloleval pühapäeval, 30. juunil peetakse Eesti tänavahokituuri Rapla etapp. Tegemist on neljast etapist koosneva tuuri teise etapiga, mille korraldamisel on oma roll ka Tauno Saul. Väga võimalik, et seal näeb teda ka mängimas.
Töö päästeametis, treeneriroll saalihokinaiskonna juures, pereelu – kuidas need kõik omavahel ühituvad? “Pereeluga on mõnes mõttes lihtne. Minu abikaasa Tiiu töötab ka päästes ja mängib saalihokit. Meil on päris palju ühiseid tegevusi ja saame tihti koos olla,” rääkis Sau.
Ka oma tuleviku plaanib Sau siduda just päästeametiga. “Meil on seal tore seltskond koos, ma ei plaani küll kuskile ära minna,” rääkis ta. Treeneritööd võtab ta rohkem hobina. Seal on järgmiseks ambitsiooniks omandada treenerikutse neljas tase, praegu on tal kolmas.
Nüüd, kui saalihoki on suveks pandud pausile, on jäänud rohkem aega tegeleda veel ühe hobiga, milleks on discgolf. Igati korralik rada on olemas kohe Sau kodu lähistel Valgu pargis. Seal saab käia õhtuti mängimas. Veel on tema jaoks lähemad rajad Märjamaa külje all Järtal, Pirgus ning samuti Raplas Vesiroosi tervisepargis. Sõpradega on ta võtnud plaani, et võiks suve jooksul läbi käia radasid kas Saaremaal või Lõuna-Eestis.
Mängimas käib ta nii oma lõbuks kui ka võistlustel. Näiteks osaleb ta Raplamaa teisipäevakutel. “Ma olen veel algaja ja minu reiting on madal, aga sinna võivad minna mängima kõik. Teisipäevakutel saabki õppida ning kogenumad jagavad õpetussõnu, kuidas paremat tulemust teha,” rääkis Sau.
Põrgupõhja
Kaitseliidu Rapla malevas on ta toetajaliige. Metsas õppustel ta ei käi, sest aega selleks ei jagu. Küll aga on ta järjepidevalt osalenud Põrgupõhja retkel. Tauno Sau on selle katsumuse läbi teinud tervelt viiel korral. Esikohta tal kahjuks küll ette näidata ei ole. Siiski on ta selle võistluse lõpetanud kahel korral kolmandal ning ühel korral teisel kohal.
Võimalus tuua võidutuli Tartust Kehtnasse avanes tal tänu oma sportlikule taustale. “Kindlasti on see tunnustus. Ise võtan seda uue kogemusena. Varem ei ole sellega kokku puutunud ega võidupüha paraadil osalenud. Huvitav uus kogemus,” rääkis Sau.
