Ülle Laasner, turvalisuse ja rahvatervise spetsialist, Raplamaa Omavalitsuste Liit
Kindlasti on hulk inimesi, kes tunnevad siirast rõõmu, et õlu on nüüd paarkümmend eurosenti ja viin lausa euro kolmkümmend odavam. Siiski on tervise seisukohast oluline alkoholi ja tubakatoodete kättesaadavust võimalikult piirata. Parimateks meetmeteks on näiteks vanusepiirang, hind, kellaajalised piirangud ja reklaamipiirang.
Kuna tegemist on väga tervist kahjustavate ainetega (mis paraku on küll legaalsed), tuleb inimesi iseenda eest siiski kaitsta.
Juuni teisel poolel, pärast jaanipäeva, külastasime Rapla gümnaasiumi äsja lõpetanud õpilase Robertiga (19) Rapla maakonna müügikohti eesmärgiga kaardistada olukorda, mil määral küsitakse alkoholi ja tubakatooteid ostes noorelt dokumenti. Tegevus on Rapla maakonna tervise ja turvalisuse tegevuskava osa ning toimus turvalisuse nõukogu ning Rapla politseijaoskonna teadmisel ja heakskiidul.
20. juunil oli TRE raadios eetris tervisesaade, kus seekord „kaagutasime enne munemist“ ehk rääkisin testostlemisest avalikult enne aktsiooni. Ikka sellepärast, et valmisolek oleks seal, kus see peab olema. Aktsioon ise nägi välja nii, et 19-aastane noomees üritas osta ühe pudeli õlut (kioskist tubakatoodet) ja kui toode lasti läbi kassa ja kui müüja dokumenti ei küsinud, oli test ebaõnnestunud. Kui müüja küsis dokumenti, pakkus noor kõigepealt õpilaspiletit ja seejärel nõudmise peale ID-kaarti.
Pärast testi suhtlesin mina, täiskasvanu ja testostlemise eest vastutaja, müüjaga (vahel tuli kohale ka juhataja). Tänasin testi läbinuid või kui testi ei läbitud, rääkisime tekkinud olukorrast veidi tõsisemalt. Kuigi ühes poes müüja krapsas kohe kassa tagant püsti ja hakkas lahkuma kodu suunas, arvates, et ta on kohe lahti lastud, oli testi läbiviimine ikkagi sõbralik. Meie eesmärk ei olnud kedagi karistada või häbistada, vaid olukorda kaardistada. Seetõttu ei anna me ettevõtjatele konkreetset tagasisidet, vaid tõenäoliselt toimub ebaõnnestunud kohtades mõne aja pärast järelostlemine.
Oli hea meel, et 38 müügikohast läbis testi positiivselt 28 (74%). Paraku ei läbinud testi 10 müügikohta (26%). Võrreldes aastaga 2016 oli olukord siiski oluliselt parem. Tol aastal küsiti 42 müügikohast dokumenti 15-s (36%) ja ei küsitud 27-s (64%). Sügisel 2016 järelostlemisel oli olukord oluliselt parenenud – dokumenti küsiti 64% müügikohtadest ja ei küsitud 36% juhtudest.
Maakonna turvalisuse nõukoguga tegime 20. juunil väikese ennustusvõistluse. Peab mainima, et kõige optimistlikumad ja ka selle ennustusvõistluse võitjad pakkusidki 70% positiivsete testide kasuks ja võitjad olid Kehtna vallavanem Indrek Kullam ja siinkirjutanu. Olgem positiivsed!
Peamised argumendid dokumendi
mitteküsimisel
„Tavaliselt ma küsin kogu aeg.“ Ja see päev oli täiesti tavaline, aga ei küsitud…
„Ma nägin, et ta on täisealine.“ Mõni müüja peab ennast selgeltnägijaks.
Selgelt tuli välja, et noored asendusmüüjad (suvised) ei julge/ei oska eakaaslastelt dokumenti küsida. Nähtu põhjal võin öelda, et suviseid asendusmüüjaid ei olnud piisavalt instrueeritud, kuidas ikkagi käituda ostjaga, olgu ta siis noor või vana. Müüjaga, kes kolm aastat tagasi oli ühes suures poes kassas ja tookord testi ei läbinud, aga nüüd väikeses tanklas kassas olles käitus igati korrektselt, tuli jutuks ka eelmise korra valus lugu. Ta ütles, et kuigi vanuse arvutus on ju tegelikult lihtne, ei suuda sa, kui oled pika päeva kassas istunud, oma nimegi meenutada. Rääkimata siis käigu pealt vanuse arvutamisest.
Ma täiesti usun seda, piisab, kui vaadata kassapidajaid päeva lõpus. Kuidas müüjaid aidata? Võiks ju olla kassaaparaadil väike abimees, mis aitab meenutada vanusepiiri tänasel päeval.
Samas näiteks Coopi ketis küsiti kõikides poodides (12 poodi) dokumenti – 100%. Tegemist on siis ju ikkagi kultuuriküsimusega. Väga kehvasti kukkus välja tanklates, kus enamasti (õnneks mitte kõigis) ei pööratud noorele tähelepanu. Tanklas ongi keeruline – ühe silmaga vaatad, ega keegi ei varasta suveniire, teise käega keerad kabanossi, kolmanda silmaga vaatad, kas kohvimasin töötab jne. Rahvast on tanklates alati ja igasugust. Ja ka noori, kes võivad tekkinud olukorda ära kasutada.
Miks me teeme üldse selliseid aktsioone? Võib ju öelda, et kui noor tahab, siis ta saab selle pudeli ikka kuskilt kätte. Jah, võimalik, ent samas ongi noore loomuses piire katsetada ning kui piirid peavad, siis on tegevused, mis ei ole noortele mõeldud ja mis nende tervist kahjustavad, oluliselt raskemad teostada ja üldjuhul jäävadki teostamata. Mida tervist toetavam on keskkond, seda lihtsam on teha tervislikke valikuid – ja nii lihtne see ongi. Seadusi tehakse mingitel kindlatel põhjustel ja seadused on täitmiseks.
