Mari Tammar
Suvi on käes, mis tähendab, et lapsed on klassiruumidest väljas ja kõigi eelduste kohaselt ronivad vanaema juures puu otsa või mängivad palli. Üheltpoolt räägitakse üha enam sellest, et lapsed peaksid olema aktiivsemad, teisalt räägime üliaktiivsetest lastest, kelle sisemine aktiivsus on ülikõrge ja sageli kontrollimatu. Tähistame sellist hüperaktiivsust täheühendiga ATH.
ATH on aktiivsus- ja tähelepanuhäire, mida diagnoositakse paraku järjest rohkematel lastel. ATH kuulub hüperkineetiliste häirete gruppi, mille põhitunnused on tähelepanu puudulikkus, motoorne üliaktiivsus ja impulsiivsus, mis tähendab, et lapsel on raskusi keskendumisega ja tavapärastele käitumisreeglitele allumisega. See ei tähenda, et see laps oleks meelega pahatahtlik või sõnakuulmatu, tegemist on ajutegevuse häirega, mis ei võimalda lapsel oma tegevust edukalt planeerida. Keskmiselt on 7-12% lastest hüperaktiivsed ja sagedamini esineb seda poistel.
Hüperaktiivsus ei kao elu jooksul kuhugi – vaid väiksel osal hüperaktiivseks diagnoositud noorukitest on need tunnusjooned taandunud. Ka täiskasvanueas on hüperaktiivsetel probleeme tähelepanu koondamise, enesekontrolli, töö organiseerimise ja ülemäärase aktiivsusega, kuid õigeaegse ja piisava suunamisega saavad ATH-lastest siiski täisväärtuslikud täiskasvanud.
Kui õpetajal või lapsevanemal tekib kahtlus, et lapsel võivad olla aktiivsus- ja tähelepanuhäired, tuleks pöörduda spetsialistide poole. Eestis töötavad Rajaleidja keskustes nõustamiskomisjonid, kes annavad soovituse lapsele sobiliku rühma- või klassitüübi valikuks. Kui lapse erivajadus on määratletud, saab ka nende laste käitumist tõhusamalt suunata. Samas ei ole alati esmavajalik last diagnoosiga sildistada, vaid mõista tema erilisust ning pakkuda talle sobilikke lahendusi, tegevusi ja lähenemist.
„ATH-last aitab kõige enam täiskasvanute positiivne suhtumine, need lapsed vajavad eelkõige rahu ja mõistmist ning kohandada tuleks ootusi lapse käitumise osas. ATH-laste suunamisel on kõige olulisem järjekindlus, kindel päevarütm, rutiinid, reeglid, õpetaja kindel, lastele tuttav turvaline tööstiil ja sobivad võtted, mida peaksid lapsega kokku puutuvad täiskasvanud valdama. ATH õigeaegne diagnoosimine ja õige ning pikaajaline kombineeritud ravi aitavad minimeerida raskete käitumishäirete kujunemist lastel ja noorukitel,” kirjutab Tallinna Ülikooli pedagoogikalektor Lii Lilleoja.
Raplas tegutsev muusikaterapeut Siiri Antsmäe nendib, et aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laste arv on olnud pikka aega kasvamas ja seda nii nende laste osas, kellel on diagnoos, kui ka nende osas, kellel ilmnevad vastavad raskused. „Tavapäraselt mõjub sellistele lastele ärevust suurendavalt närviline keskkond, ebapiisav tähelepanu ja oma emotsioonide kontrollimatus,” räägib Antsmäe ning selgitab, et koolis on õpetajatel nendega raske, sest nad vajavad väga tugevaid raame ja huvitavat tegevust.
Muusikateraapiagrupp ATH-lastele
Möödunud kooliaastal nii põhikooli- kui ka lasteaiaealiste ATH-lastega muusikateraapilist tööd teinud Antsmäe sõnul on muusikateraapia abiks, et õpetada neile lastele piiridest kinnipidamist, oma tunnetega kontaktis olemist ja nende maandamist ning rahulikku olekut. Samuti aitab see suurendada tähelepanu- ja keskendumisvõimet ja sotsiaalseid oskusi. „Kõik see toimub lastega üldjuhul pille mängides. Aga kasutatakse ka muusika kuulamist, laulmist ja ise muusika loomist,” selgitab Antsmäe.
„Olen alustanud oma muusikaterapeudi väljaõppe lõputöö kirjutamist ja seda teemal „Muusikateraapilised ülesanded ATH-lastele“. Oma lõputöö käigus tahaksin koostada ülesannete kogumi, mida saaksid kasutada nii lapsevanemad kui ka pedagoogiline personal, et toetada ja arendada ATH-last. Ülesannete kogumi testimiseks on Raplas moodustamisel sügisel alustav grupp ATH-lastest, kellega tehakse esmalt individuaalset tööd ning vastavalt laste muutustele jõuame hiljem ka grupitööni, mis on omakorda ATH-lapsele oluline enesearengu võimalus,” räägib Antsmäe. Ta lisab, et vanemate huvi lapse teraapiagruppi saamiseks on olnud suur ning vanemad on palunud avada gruppe ka Tallinnas ja Viljandis. Tema jaoks on aga esmane valik toetada Rapla lapsi.
„Gruppi kuuluvate lastega toimub individuaalne teraapia kokkulepitud mahus ning seejärel saab hinnata lapses toimunud muutusi ja liikuda võimaluse korral edasi grupiteraapiasse. Kõigi lastega rakendatakse kindlat muusikateraapiliste ülesannete kogumit, lähtudes lapse vajadustest ja eripäradest,” tutvustab Antsmäe eesootavat projekti.
Kokkuvõttes on ATH-lastega tegelemisel kõige olulisem meeles pidada, et tegemist ei ole lihtsalt paha lapsega, vaid tema käitumise taga on kindlad käitumismustrid, mida saab järjepideva ja suunatud tegevusega muuta.
Kui lapsel on ülekaalus üliaktiivsus ja impulsiivsus, siis ta:
– on rahutu, kärsitu, nihelev, püsimatu;
– lahkub oma kohalt, ei suuda paigal püsida;
– ei suuda vaikselt mätngida, räägib ja lärmab pidevalt ja häälekalt ning ei suuda mängudes oodata oma korda;
– on äärmiselt impulsiivne, tal on käsi järjest püsti, soovib vahetpidamata midagi küsida või ütelda, segab jutule vahele;
– tegevus on ebajärjekindel, moodustades poolelijäänud tegevuste jada;
– on koolis lohakas ja hooletu, ei lõpeta alustatud tegevusi.
Kui lapsel on ülekaalus tähelepanuhäire, siis:
– ta on tähelepanematu, hajameelne ja unistav;
– tal on raske selgitusi, õpetusi ja instruktsioone jälgida;
– ta ei saa hakkama tegevusega, mis nõuab püsivust, enamasti suudab ta keskenduda 15-25 minutit järjest;
– talle valmistab raskusi tähelepanu koondamine ühele tegevusele, tähelepanu on kõrvaliste asjade poolt hõlpsasti eemale juhitav;
– laps kaotab ja unustab sageli oma asju maha ning on igapäevases tegevuses halva mäluga;
– ta jätab kõnetamisel mulje, nagu ta ei kuulekski, et tema poole pöörduti.
Info pärineb Eesti Lastefondi kodulehelt
