Laulupeo järel

Täiesti vääriline juubelipidu oli. Igas mõttes. Lauljad ja tantsijad said jätkamiseks vajaliku emotsioonidoosi ning koorilaulu- ja rahvatantsuaustajad kinnitust oma usule, et meie laulupeod ei kao kuhugi.
Muidugi oli ka üht-teist, mis häiris. Näiteks külm vihm proovide ajal, aga et kontserdid said selle eest külluslikult päikesesooja, siis vaevalt märga tunnet enam mäletataks. Ka mõningased liiklushäired Tallinna linnas võisid hetkelist meelehärmi valmistada, kuid ei saa pika järelmõjuga olla. Täpselt samuti nagu tõsiasi, et kõik soovijad, eriti need, kes alles viimastel tundidel endas laulupeopisiku avastasid, lauluväljakule ära ei mahtunud.
Kui nüüd rahulikult järele mõtelda, peab ju selge olema, et ükski väljak, isegi mitte lauluväljak, ei ole kummist. Ehk mõistetakse, et peale piletimüügi vajaduse (kes siis müüa ei tahaks, kui ostjaid jagub!) on igal suurürituse korraldajal veel ka vastutus väljakule (saali) kogunenud inimeste elu ja tervise eest. Pigem on raske mõista pahameeletormi, mis pühapäeva hilispärastlõunal äkki tõusis ja pidu varjutama kippus. Kui mõne rock-kontserdi pilet jääb õigel ajal ostmata, süüdistab inimene ikka ainult iseennast, miks peaks see laulupeo ajal teisiti olema.
Muidugi on laulupeo atmosfäär eriline ja seda on võimalik maksimaalselt kogeda just nimelt läbi osaluse, vahet pole, kas laulja või pealtvaatajana. Selles mõttes tuleks korraldajaid hoopis kiita, sest pidu proovitigi ju viia üle kogu riigi, maakonnakeskuste väljakutele pandi üles suured ekraanid ja kutsuti osa saama. Paraku jäi osalus hõredaks.
Aga ehk tahab seegi, nagu kõik uued asjad, pisut harjutamist ja järgmistel pidudel on ka improviseeritud lauluväljakud rahvarohkeks saanud ning 2019. aastal lauluväljaku väravate taha jäämine on ununenud nagu seegi, et 1975. aastal püüdsid toonased võimud laulupeo lõpus asendada Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm” ühe teise meloodiaga. Kui palju on neid, kes mäletavad, et see teine lugu oli uljas marss „Kas tunned maad”? Isamaalise laulu summutamist teavad aga kõik, ka need, keda siis isegi veel olemas ei olnud. Meie mälul on võime halba siluda.
Sama võiks kehtida ka kultuuriministri laulupeo lõpetamise kõne ühe lõigu kohta. Valusalt lõikas kõrva see, kui minister kuulutas, et tema lubab, et lauluväljakule ei ehitata ühtegi kõrghoonet, ja kutsus taas hüüdma, et „peatage Lasnamäe”! See ei olnud aus võte, sest keegi pole ju kavatsenud ühtegi torni sinna ehitada. Aga unustame selle inetu seiga, nagu unustame sellegi, et kui lauldi „Mu isamaa on minu arm” ja mehed võtsid mütsid, isegi murumütsid, maha, seisis maaeluminister kauboikübaraga kaabustatult edasi. Unustame need pisiasjad ja läheme oma eluga edasi. Järgmine pidu, noorte oma, on juba nelja aasta pärast.