Helerin Väronen
Suviselt soojal pühapäeva õhtul, 14. juulil pandi suurejooneline punkt 27-ndale Rapla kirikumuusika festivalile. Punkti pani Rapla kirikus ansambel Vox Clamantis koos dirigendi Jaan-Eik Tulvega.
Kirikuõpetaja Mihkel Kukk sõnas kontserti sisse juhatades, et kirikukontserdil on teistmoodi väärtus. Neid lugusid ja esinejaid võib ju hiljem üle kuulata, kuid kontsert ise on ühekordne sündmus, mis sünnib ja sureb selles hetkes. Selle aasta eripära oli see, et festival algas enne laulupidu ja lõppes nädal pärast laulupidu. Kuke sõnul on mõlemad jätnud inimeste hinge sügava jälje. Lõpetuseks soovis Kukk, et kontsert, mis kandis nime “Ja ma kuulsin hääle”, võimaldaks publikul kuulata enda südametunnistuse häält.
EELK peapiiskop ja festivali patroon Urmas Viilma sõnas, et tema jaoks on alati austav ülesanne seista ava- või lõppkontserdi päeval publiku ees ja jagada mõtteid, mis hingest ja südamest tulevad. Arvo Pärti, kelle loomingut esitati sel õhtul väga palju, peab Viilma ajaloo ja kaasaja üheks suurimaks teoloogiks. “Tema jutlused läbi tema muusika on nii vägevad,” sõnas Viilma ja avaldas lootust, et muusika, mis sel õhtul Vox Clamantise vahendusel kõlas, oleks jutlus meile kõigile nii Pärdilt kui ka teistelt autoritelt.
Oma kõnes tõi Viilma välja kaks Pärdi mõtet, mis haakusid ka järgneva kontserdiga väga hästi. Pärt on öelnud, et pärast põhjalikku palvetamist on hing kui värskelt häälestatud pill ning kurjus ise hävib, kohtudes armastusega. “Meie kõigi käes on selle maailma paremaks muutmine, täitmine armastusega,” sõnas Viilma.
Vox Clamantis alustas oma kontserti gregoriaani antifoniga “Alleluia” ja seda publiku selja tagant ettepoole liikudes. Mööda kirikut lauldes liikumist kasutas koor veel korra kontserdi ajal. Vox Clamantise algusajal esitaski koor just gregooriuse laule. Nüüdseks on neil tekkinud tihe side Arvo Pärdiga, kelle loomingust tuli esitamisele tema Missa syllabica viiest osast neli – Kyrie, Gloria, Agnus Dei ja Ite missa est. Kontserdi lõpetas Pärdi lugu “Ja ma kuulsin hääle”, mis andis nime kogu kontserdile.
Enne kontserti kuulasin Vox Clamantist, et aimu saada sellest, mis mind ees ootab. Nende muusikat kuulates mõtlesin, et sellist muusikat kuulates toimub justkui hinge puhastamine ja kasvamine. Sama tunne kordus kirikus. Energia, mis Vox Clamantise muusikas oli, tekitas mõnusa rahu tunde. Kogu kontsert mõjus nagu üks pikk ja võimas palvus, jutlus või meditatsioon. Tekkiski tunne, et hing on nagu värskelt häälestatud pill. Vahepeal silmi sulgedes tuli silme ette meri ja külmavärinad jooksid muusikaga samas taktis mööda ihu justkui merelained. Huvitava kokkulangevusena on praegu Rapla kiriku seintel üleval Birgit Vaarandi fotonäitus “Mitmepalgeline meri”.
Laulev inimhääl on võimas vahend ja isegi siis, kui loo sõnadest aru ei saa ja selle loomise tausta ei tea, on helil võime midagi inimeses muuta. Vox Clamantis suutis Rapla kirikumuusika festivali lõpukontserdil seda väga hästi tõestada.
