Mari Tammar
Rapla rahvale on Aivar Pihelgas rohkem teada kui kunagine Rapla ühisgümnaasiumi direktor, ent tegelikult on Aivari puhul tegemist profifotograafi ja fotograafia õpetajaga, kes on tuntud ka kui kirglik rännumees. Pildistamine pole Aivarile aga mitte ainult töö, vaid ka elu- ja mõtteviis, sestap teeme algatuseks fotograafiast juttu just temaga.
Mis on fotograafia või fotograafi põhiülesanne?
Fotograafiat peetakse üheks visuaalse kunsti haruks. Kuna tegemist on nii tehnilise kui ka loomingulise poole kokkusaamisega, ei võeta seda alati kui fotograafi loomingut, vaid seda võetakse kui võimalust dokumentaalselt aega ja hetke jäädvustada. Nii et fotograafia on ühtpidi aja ja hetke salvestamine, aga fotograaf püüab teha sellest võimalikult esteetilise võtte.
Ühtepidi võib fotograaf olla ainult dokumentalist või kroonik, aga isegi siis, kui ta teeb dokumentalistikat, teeb ta seda oma silmade läbi, tema valib hetke, tema valib selle, mis kaadrisse jääb. Nii et suur rõhk on sellel, mida fotograaf näeb ja mida ta sellega öelda tahab.
Mis teeb sinu arvates fotost hea foto?
Hea foto on see, kui fotograaf on näinud valgust. Fotograafia olemus on valgus. Kui fotograaf oskab näha valgust, siis see on kõige alus. Teine on see, kuidas ta on osanud tabada hetke ja kolmas on see, kuidas ta on seda komponeerinud ehk kuidas ta paigutab selle, mida ta näeb, piiratud kaadrisse. Võib-olla kõige enam meeldivad mulle need pildid, mis lisaks hästi tabatud hetkele ja valgusele omavad emotsiooni ja lugu. Hea emotsiooni ja looga fotod on head fotod.
Mida või keda meeldib sulle kõige enam pildistada?
Kui ma olin väike poiss, siis ma pildistasin aega ja inimesi, kes olid minu ümber. Väga tähtis oli minu jaoks pildistada oma koera ja omaenda tegevusi ja õdede tegemisi ja oma vanemaid. Väiksena ma püüdsin olla teatud mõttes kroonik.
Siis ühel hetkel hakkasin tegema väga palju looduspilte. Mida rohkem ma loodust pildistasin ja püüdsin anda edasi seda, mida ma looduses näen, seda rohkem sain aru, kui keeruline on panna kahemõõtmelisele pildile kolmemõõtmelist ruumi.
Nüüd ma olen jõudnud sinnani, et mind huvitab inimene ja tema olemus ja see, kuidas anda edasi tema olemust staatilises hetkes nii, et see kõnetaks seda, kes pilti vaatab.
Nii et ma olen ajas muutunud ja mu fotod on muutunud.
Mis tähtsus sinu arvates on Fotografiska avamisel eesti fotokunstile?
Ma ei ütleks, et ainult fotokunstile, vaid fotograafiale Eestis üldse. Praegu on selline periood, kus fotograafia saab endale uue tähenduse. Enne oli fotoaparaat selline asi, mille pidid eraldi kaasa võtma ja üsna palju omama teadmisi selleks, et üldse pilti teha. Ka pildi saamine oli pikem protsess. Siis tuli digiajastu ja fotografeerimine muutus palju lihtsamaks ja kiiremaks. Ja nüüd on asi veelgi edasi liikunud ja võimalik on pildistada seadmega, mis sul on alati kaasas. Ja ka tarkvaraliselt on pildi tekkimine ja tootmine muutunud hoopis millekski muuks.
Fotografiska tuleb uuesti tagasi loomingulise poole juurde, mis minu arvates on fotograafias ülioluline. Kui kasutada kõiki tänapäevaseid tehnilisi vahendeid, mis fotot vormistavad, kipub fotograafi enda nägemine tagaplaanile jääma. Fotografiska näitab aga fotograafia tegelikku olemust ja mõtet ja mida rohkem inimesi sellega tutvuda saavad, seda rohkemad hakkavad ehk ka mõtlema, mida nemad loovad.
Sa kohtusid Fotografiska avamisel ka Jimmy Nelsoniga. Mis mulje ta jättis ja mis mõtteid tema näitus tekitas?
Tema tegemisi ja pilte ma olen ennegi jälginud, sest ta pildistab teemat, mis mind ennast väga erutab – hõimud ja inimesed, kes elavad hoopis teistmoodi kui meie. Tema sõnum on see, et neid inimesi tuleb salvestada, sest maailm on kiires muutumises ja ühel hetkel nad muutuvad meile palju sarnasemaks. (Praegu me tajume nende eksootikat ja naudime seda.) Seepärast läheb mulle väga korda, mida Jimmy teeb.
Enne, kui teadsin, et ta Eestisse tuleb, kinkis minu elukaaslane mulle tema raamatu. Ma sain neid pilte suures formaadis vaadata ja olin väga õnnelik selle kingituse üle. Fotografiska avamise päeval oli Jimmy seal esinemas ja ma võtsin selle raamatu kaasa. Meie vestlus algaski sellest, et ma palusin sinna raamatusse autogrammi.
Kuna olin ära kuulanud ka tema esinemise, imetlesin tema juures kõige rohkem tohutut energiat ja teiseks oskust suhelda nende inimestega, keda ta pildistab – oskus luua nende inimestega side, et oleks üldse võimalik pildistada nii, nagu tema seda teeb.
Lisaks on ta super turundaja, nii et ma imetlusega vaatasin, kuidas mees oskab oma pilte selgitada, huvi tekitada ja inimesteni viia.
