Helerin Väronen
Viiendale avatud talude päevale Raplamaal sõitsime seekord kohale Eesti teisest otsast. Eesmärk oli läbi käia kõik neli tee peale jäävat Kehtna valla talu.
Esimesena sattus külastatavaks paigaks Paluküla Mäe Puhkekeskus. Teeäärsed viidad juhatasid meid kenasti õigesse kohta. Läbi heinamaal asuva parkla ja registreerimisputka, kust sai osta näiteks alpakapildiga külmkapimagneteid, jõudsime taluni, kus võis mitu tiiru teha ja ikka leida midagi uut vaadata.
Ilm oli ilus, kuid minu jaoks liigagi ilus ja palav. Seepärast jäi meil ka proovimata lauspäikese käes toimunud viltimise töötuba.
Kuumus mõjus ka talu suurimatele tõmbenumbritele, alpakadele. Isased alpakad ei tahtnud oma majakesest kuidagi välja tulla, lihtsalt piilusid rahvast uudishimulikult. Isegi kui peremees neid välja ajas, ronisid nad esimesel võimalusel kohe tagasi. Alpakade iseloomu kohta jäi kõrvu ütlemine, et neid on kerge üllatada. Nad võivad sama kassi 20 korda päevas näha ja ikka üllatuvad iga kord.Peale alpakade nägime veel jäneseid, hanesid, kanu ja kalkuneid. Lasteala erinevad atraktsioonid olid tõeliselt meeldejäävad ja inspireerivad, tekitades tahtmise oma tagaaiaski midagi sarnast näha. Talu kõrval tiigisaarel said soovijad mekkida kadakamarjaõlut ja püüda silla peal kala. Ja erinevaid kalaliike olevat seal tiigis lausa kümme. Enne äraminekut sõnas laps, et Mäe talus on tõesti kõvasti vaeva nähtud ja sellises kohas tahaks isegi hea meelega elada. Nõustun tema arvamusega täielikult.
Kuid tundub, et on ka neid, kellel on midagi Mäe talu vastu. Sildile, mis jäi 6 km enne talu, oli keegi kirjutanud juurde hinnaks 25 eurot ja see peletas eemale nii mõnegi külastaja. Tegelikkuses oli Mäe talu täiesti tasuta avatud.
Männiku piimalambad
Männiku talu piimalammaste juurde jõudmisel pidin tunnistama, et mu orienteerumisvõime on võrdlemisi nullilähedane, aga üht teist teed kaudu ikka kohale jõudsime. 500 meetrit enne taluni jõudmist suunas tee ääres seisnud noormees meid heinamaaparklasse. Jalutasime sealt taluni ja kogemata kombel sisenesime valest otsast. Aga saime siiski nimed kirja.
Mulle isiklikult meeldis Männiku talus kõige enam. Juba näiteks seetõttu, et nad tegid koostööd teistega. Oma flaiereid jagas naabertalu, napse tutvustas Atla mõis ja Taluelu OÜ pakkus alternatiive kilekottidele ja plastkarpidele näiteks mesilasvahast toidurätikute näol. See oli ka koht, kus kõige enam raha kulus, kuna kuidas sa tuled tühjade kätega ära kohast, mis on saanud parima piimatoote ja parima innovatsioonitalu tiitli.
Lapsed olid küll natukene pettunud, et nad lammaste lüpsmist ei näinud. Ja lammaste pügamine oli ka meie saabudes juba läbi. Kuid samas said nad poniga ratsutada, heinapallide otsas turnida, joonistada, värvida ja äsjasündinud kitsetallesid paitada.
Kaire Magus Maailm
Tajusin, et lapsed muutusid Männikul olles näljaseks ja pahuraks, kuid meelega ei ostnud ma sealt midagi kohe söödavat, sest meie järgmine peatuspaik oli Opi talu, kus Kaire Magusa Maailma omanik Kaire Tähe pakkus koos abilistega suurepäraseid sööke, nii soolaseid kui ka magusaid. Ja ega seal ainult toiduga piirdutud, talu aed pakkus “toitu” ka nägemismeelele. On ju siiski tegemist aiaga, mis kahel korral, 2003 ja 2016 tunnistatud Kehtna valla ilusaimaks. Lisaks on 2017 saadud Raplamaa kauni kodu tiitel ja eelmine aasta andis president Opi talule riikliku tiitli “Eesti kaunis kodu”.
Talust kirjutatud lugude ja saavutustega sai kohapeal kooki süües ka tutvuda. Mida ma kohapeal olles ei teadnud, on see, et Opi talu on üks esimestest Nadalama külas. Ja küla ennast on mainitud juba Läti Henriku kroonikas. Nii et see rahutunne, mis Opi talus tekkis, on ehk tingitud selle paiga iidsest päritolust.
Osakest talu ajaloost oli ka vaatamiseks väljas, aidauksed olid huvilistele avatud. Peale küpsetiste sai kaasa osta ka keraamikat. Lastele meeldis see koht aga sellepärast, et lastenurgas sai suuri mulle teha ning joonistada oma unistuste sünnipäevatorti. Joonistatud pildid läksid kõik vaatamiseks seinale üles ning tublid joonistajad said vastutasuks Kaire käest maiustuse.
Kehtna Mõisa lehmad
Neljas Kehta valla avatud talu ja meie viimane sihtpunkt oli Kehtna Mõisa OÜ. Ka sinna sõites oskasin korra valesti keerata, kuid lõpuks õigesse kohta jõudnult märkasid lapsed kohe vasikaid ja küülikuid, keda kindlasti paitada tuli. Siingi pakuti süüa ning Arturi Trahteri ja Jäämari toidud on kahtlemata head, kuid Kaire kookidest olid kõhud alles täis, nii et toidukohtades seekord ei peatunud.Lautades olevate lehmade vastu oli lastel aga huvi suur. Päris paitama ei julgenud minna, kuigi leiti, et lehmad on ikka nii armsad. Ühele kohalikule poisile, kes ninapidi lehmi uudistas, ütles üks töötajatest, et ta võib teinekordki sinna külla tulla. Tundus, et selle poisi silmis lõi küll mingi säde põlema ja temast võib saada tulevane põllumees.Nagu Karupoeg Puhh on öelnud, ei saa sa olla kurb, kui sul on õhupall. Ja koht, mis lastele õhupalle jagab, võidab nende südame. Nii et Kehtna Mõis võitis laste südamed selle väikese liigutusega. Kuni ootasime traktorikäruga sõitu, jõime piima ja lapsed said joonistada. Kärusõitu saime eksklusiivselt vaid kolmekesi, sest teisi tahtjaid parasjagu ei olnud. Veel enne äratulekut hullasid lapsed heintes ja oleksid sinna vist hea meelega jäänudki hüplema.Küsimusele, kas nemad ka kunagi talu hakkavad pidama, vastas vanem tütar kindlalt, et mitte, aga noorema vastus oli „Jaa!”. Tema tahaks normaalset talu, sellist, kus ikka loomad on. Eks aeg näitab, kas avatud talude päev on tõesti tekitanud selle sädeme ja mõjutab elutee valikuid.
