Vivika Veski
Lambaid ja kanu igatahes ei võta! Nii otsustas eesti maalambaid ja maakanu kasvatava Sae talu perenaine Imbi Jäetma, kui pere püüdis välja mõelda, milline loom hoiaks talumaa korras.
Avatud talude päeva lõunaks on sadakond lammast, punt kanu ja viis karjakaitsekoera leppinud asjaoluga, et lisaks selle suve kohta erakordsele palavusele tuleb taluda veel uudishimulikke külastajaid. Loomad lesivad lauda kõrval varjulises kohas maaga ühetasa, linnud jalutavad laisalt ringi või võtavad kosutavaid mullavanne.
Sae talu asub Harjumaal Kuusalu vallas Uuri külas Pärlijõe kaldal. Maastik on Põhja-Eesti kohta ootamatult mägine. Parklasse jõudmiseks tuleb ületada puusild, mis ühendab orus tõttava jõe järske kaldaid.
Ka ringkäikude vahelisel ajal talusse jõudnu leiab tegevust küllaga. Võib uudistada ja osta käsitöökaupa, vaadata videoid talu loomadest või süüa kõhu sümboolse hinna eest pilgeni täis. Valikus on lambalihasupp värskete aiasaadustega, leivad ürdivõiga, pannkoogid moosiga ja veel üht-teist. Võib jalutada ka omapäi üles loomade juurde, kes võtavad parimat maast õhkavast vähesest jahedusest ja üksteise seltskonnast.
Põline peretalu
Sae talu ajalugu on teada kuni aastani 1596, mil seal, nagu talu nimestki arvata võib, toodeti saelaudu.
Praeguse talupere ajalugu ulatub aastasse 1807, mil peremehe Taavi Jäetma eelesivanem võttis talu rendile. Sellegi kohta on olemas kirjalik tõend, käsitsi kirjutatud paber aastast 1807: „Olin 32-aastane, kui siia rentnikuks tulin.”
Sellest ajast saadik on Sae talus selle pere veri. Isegi Siberisse saatmise ajal jäi vanapaar tallu alles, noored viidi ära. Peremees Taavi on kümnes põlvkond.
Imbi räägib, et nad tulid Sae tallu paikseks 1990. aastal. Kõigepealt püüdsid nad minna seda teed nagu paljud sel ajal – taastada 1930. aastate talu, kus kasvavad vili ja kartul, peetakse loomi ja kass naerab kaevul nägu naerul, nagu laul ütleb. Siis aga juhtus nendega see, mis paljude teiste talutaastajatega – selgus, et selline talu ei toida. Sealkandis on ka põld vilets – liivane. Siis läksid Imbi ja Taavi tööle. Üks sõitis igal hommikul Tallinnasse, teine Väike-Maarjasse ja talust sai magamistuba.
Kõik nädalavahetused ja muud vabad hetked tuli muidugi veeta maad pealetungiva võsa käest päästes. Poja lõputu töö oli muru niita – kitsukese niidukiga ribahaaval. Kuni poeg tuli ühel päeval tuppa ja teatas vanematele, et nüüd on kõik, ta ei niida enam sentimeetrit ka rohkem. Poja otsustavusest mõistsid vanemad, et tegu pole nooruki jonniga, vaid äratundmisega, et niimoodi enam edasi ei saa. Nii jõudiski pere otsinguni, milline loom hoiaks maa korras. Ja perenaine tõdemuseni, et lambaid ega kanu ta ei taha.
Võitle lammaste eest!
Ometi sattus Imbi internetis otsides lammastele, keda ta tahtma hakkas – rootsi maalammastele. Ent kui ta võttis rootslasest lambapidajaga ühendust, teatas see, et ei müü talle lambaid. Imbi imestas väga, kõik tahavad ju midagi müüa! Rootsi härra uuris, kust Imbi on. Naine vastas, et Eestist. Selle peale oli Rootsi lambapidaja teinud koolipapa häält ja öelnud: „Teil on Eestis oma maalambad. Sina, tüdruk, mine otsi need lambad üles ja võitle nende eest!”
„Ma ei saanud aru, miks ma pean võitlema mingite lammaste eest, kui ma võiksin nad hoopis osta,” meenutab Imbi nüüd naerdes.
Esimesed värvilised eesti maalambad jõudsid Sae tallu 2005. aastal. Nüüdseks on nad oma karja kogunud maalambaid Kihnust, Ruhnust, Lõuna- ja Lääne-Eestist, Saare-, Viru- ja Hiiumaalt, kokku 50–70 emaslooma, lisaks jäärad ja talled. Imbi meenutab, et nad käisidki mööda lagunevaid talumajapidamisi ja ostsid memmedelt lambaid.
2006. aastal UNESCO toel ja ELFi eestvõttel läbi viidud geeniuuringutest selgus, et Sae talu lammastest on enamik eesti maalambad ja esindatud on kõik viis maalamba liini: kihnu, ruhnu, hiiu, saare ja viru oma. Väike osa karjast osutus siiski musta- või valgepealisse tõugu kuuluvaks. Ja kuna nad asuvad Lahemaal, on sealt pärit ka nende karja loomi ühendav nimi – Lahemaalammas!
Kana õunapuu otsas
Esimesed kanad jõudsid Sae tallu 2013. aastal ja sellegi taga on oma lugu. Eesti taasiseseisvudes oli tulnud Vormsile elama Helsingi loomaaia direktori tütar Aura Koivisto, kes otsis endale saarelt maakanu ja kasvatas neist paari-kümnepealise karja. Vormsilt hiljem ära kolides jättis ta kanad kohalikku turismitallu, kus aga nendega väga rahul poldud, sest maakanad on kanged lendama, munema ja hauduma. Aastal 2013 jõudsid kolm Aura kana, kes veel elus olid, Sae tallu.
Imbi meenutab, kuidas ta esimesel aastal avastas näiteks ühe kana õunapuu otsast. Ta tõdeb, et ega ta ise ehk poleks märganudki, aga kass tundus kuidagi ärevil.
Maakanu võib olla mistahes värvikombinatsioonides, harjaga või ilma, suliste või paljaste jalgadega. Iseloomgi on igaühel isesugune. Linnud on vitaalsed ja munevad kaua.
Kunagiste Aura kanade järglasi on nüüd Harju-, Viru-, Tartu- ja Võrumaal. Tänavustest noorkanadest läheb aga osa Eesti põllumajandusmuuseumisse elama.
Väike seik – kui olime loomade-lindude juures, kires ühtäkki kukk. Üks laps küsis selle peale imestunult: „Mis hääl see oli?”
Hea kaitse hundiudus
Lammaste ja kanade vahel pikutavad valged jääkarumõmmide moodi hiiglased. Inimeste saabudes ajavad kaks pooleaastast jõmpsikat end üles ja tulevad tutvuma, lasevad end paitadagi. Täiskasvanud karjakaitsekoerad siiski naljalt võõrastega ei sõbrusta.
Sügisel 12 aastat tagasi jõudis Uuri külla taas hundiuduaeg. Siis tuleb merelt nii paks udu, et kasvõi lõika noaga. Huntidele on see hea murdmise aeg. Lisaks huntidele liigub metsade vahel asuva talu ümber ka karusid, ilveseid, kotkaid, nüüd isegi šaakal.
Aga 12 aastat tagasi jõudis Sae pererahvas selleni, et tuleb võtta karjakaitsekoerad. Sest kaua sa ikka lepid sellega, et utt läheb kahe tallega karjamaale ja tuleb tagasi ühega, sest teine on langenud ilvese saagiks. 2008. aastal tõid nad karjale turvameesteks kaks Maremma Abruzzi karjakaitsekoera Tina ja Martino. Tina koduks olid Šveitsi Alpid, Martino leidsid nad Soomest. Tänaseks on neil karjakaitsjaid viis.
Pärast kaitsekoerte tööleasumist on nad kaotanud veel kolm lammast, aga seda hoopis ronkadele.
Ühe koeraga on nad käinud loomaarstil ilvese küünejälgi näos kokku õmblemas.
Igaüks ise nägu
Kui peremees tuleb kausitäie juurviljadega, unustavad lambad leitsaku ja tõttavad maiustama. Nüüd on võimalik neid ka lähemalt silmitseda. Igaüks paistab üsna isemoodi, mitu on täitsa kirjud. Perenaine räägib, et eks neil ole muidugi numbrid, nagu PRIA nõuab, kuid nemad ise teevad oma lammastel siiski näo järgi vahet.
Mõnel lambal on nii väikesed kõrvad, et numbrilipik tuleb kaela panna, kõrva ei mahu.
Imbi näitab kaelalipikuga lammast, kelle isal polnud näiteks üldse kõrvalesti, ainult augud. Aga kuulis väga hästi ja oli üldse terane loom.
Suveleitsane idüll karjamaal jätkub.
