Maris Adoma
Sel aastal oli võimalik Raplamaal külastada 11 talupidamist. Mõned talud olid avatud ka 20. juulil, kuid põhipäev oli 21. juuli. Mina külastasin seekord Tõrvaaugu Mahe talu ning Sillaotsa talumuuseumit.
Tõrvaaugu Mahe talu oli avatud terve nädalavahetuse, kusjuures avatud talude päeval osalesid nad juba viiendat korda. Sealses talus tegeletakse mahetatra kasvatamisega ning sellest toodete valmistamisega. Samuti on pererahval palju lambaid.
Laupäev algas Tõrvaaugu talus õpitoaga, kus huvilistel oli võimalik õppida tatraleiva tegemist. Terve päeva oli avatud ka välikohvik, kus sai maitsta erinevaid soolaseid ja magusaid toite tatrast, samuti grilliti lammast ja degusteeriti lambatooteid. Lisaks tatraleiva tegemisele said inimesed valmistada ka erinevaid suviseid toite tatrast. Juhendama oli tulnud Maire Vesingi – naine, kes on olnud Olustvere TMK koka eriala õpetaja juba üle 20 aasta. Samuti koolitab ta inimesi hügieeni, hoidistamise, toiduvalmistamise ja eritoitumise teemadel. Töötoas valmisid tatrast mitmesugused road – vahvlid, pulgakoogid, tatra-sibula karask, idandatud tatar ja seemnekreekerid.
Pühapäev algas Tõrvaaugu talus vaiksemalt. Kui saabusin, oli inimesi seal veel vähe. Ilm oli nii kuum, et isegi lambad olid varjulisemasse kohta peitu pugenud. Kell 11 algas talus tõulammaste hindamine, mida viis läbi Eesti Tõulammaste Aretusühing. Lambaid hinnati näiteks nende välimiku, lihavormide, munandite ja villa järgi. Pärast hindamist hakkas inimesi vaikselt juurde tulema. Ka sel päeval oli avatud välikohvik, kus sai nautida head ja paremat. Tootmishoone taga said inimesed tutvuda erinevate vanade ja uuemate masinatega. Avatud oli ka tootmisruum, kus olid suured rohelised veskid, millega mahetatart kooritakse, sorteeritakse ja jahvatatakse.
Kui külastajaid rohkem kogunes, näitas perepoeg Janno Kuusik, kuidas pügatakse lammast. Õhtu lõppes Pärnu-Jaagupi pasunakoori etteaste ning tordi söömisega.
Perepoja Janno sõnul hakati mahetatra ja lammaste kasvatamisega tegelema 2008. aasta paiku. Turult osteti esialgu kott tatart, et proovida, kuidas see kasvab. Kasvas hästi ja nii see kõik läkski – oma toodangut hakati müüma erinevatel laatadel. Poodidesse sai talupere tooteid hakata pakkuma 2012. aastal, mil perest sai ametlikult mahetootja ja -töötleja. Tänaseks on Tõrvaaugu talu tatratoodete valik üpris mitmekesine – osta saab küpsiseid, müslit, jahu, kruupi, tangu ja erinevaid pastasid. Kõik tooted on mahedad ning gluteenivabad. Talupere valmistab tatrast, täpsemalt tatrakestadest, isegi patju. Sellised padjad on head abimehed kvaliteetse une tagamiseks.
Kümme aastat tagasi ostetud kolmest lambast on tänaseks kasvanud 400-pealine lambakari, kelle hulgas on 2015. aastal tõu aretamise eesmärgil toodud Suffolki lambad. Hooajaliselt valmistatakse lambast ka lihatooteid, praegu on talu e-poes näiteks müügil lambalihakonserv.
Sillaotsa talumuuseum – tagasirännak taluellu
Pärast lammaste ja mahetatraga tutvumist suundusime Sillaotsa talumuuseumisse. Nemad osalesid samuti avatud talude päeval viiendat korda.
Päike oli endiselt kuum ning keset põldu võis näha paari huvilist vana traktori peal askeldamas. Meid võtsid vastu erinevad hooned, külakiik, püstkoda ja väikene seiklusrada. Olgugi et rada oli mõeldud täiskasvanutele, ronisid seal ka täiskasvanu järelevalve all lapsed.
Alguses sai uudistatud iseseisvalt, kuid siis märkas meid muuseumijuhataja Kalju Idvand. Juhataja oli väga heas tujus ja jutukas ning hakkas ringkäiku tegema. Esimesena seadsime sammud punaseks võõbatud kahekorruselisesse majja, kus hoitakse erinevatest aegadest pärit traktoreid, saage, saane ja vankreid. Iga traktori peal oli väikene tahvel selgitava tekstiga. Järgmisena jäi meie teele sepikoda, mis oli küll pisike, kuid siiski maast laeni esemeid täis. Muuseumi juhataja näitas alasit, ääsi ja lõõtsa.
Järgmise hoone seinal ilutses silt nimega “Rehepeksust veskini”. Seda sisustasid juba senisest suuremad museaalid. Suure osa ruumist võttis ära näiteks rehepeksugarnituur, mis oli kokku pandud 1936. aasta Rootsi rehepeksumasinast Svegia ning Pärnu Seileri tehase mootorist. Muuseumi peremees rääkis, et vanasti klopsitigi vajaminevaid asju erinevatest esemetest kokku. Nii võis üks traktor lõpuks koosneda mitme erineva masina osadest, mootor võeti kasvõi kahurilt ja esi- ning tagasild hoopiski kombainilt. Inimesed olid väga leidlikud ja osavad.
Erinevates hoonetes ringi käies sain aru, et asju on tõepoolest palju, muuseum hakkas ju tegutsema juba 1982. aastal. Kõike lihtsalt ei jõua ühe külaskäiguga hoomata. Sestap palusin Kaljul öelda kokkuvõtlikult, mida kõike nende muuseumis leidub. Kalju hakkas naerma ja ütles siis: “Meie muuseumis on kokku 17 000 asja. Meil on absoluutselt kõike, mis on taluga seotud.” Kalju sõnul tuleb neil aeg-ajalt teha valikuid, mida võtta, mida jätta, sest kõik ju ära ei mahu ning ka inimesel peab olema huvitav ringi vaadata.
Sillaotsa talumuuseum on üks ütlemata põnev koht kindlasti ajaloofännidele, kes huvituvad kunagisest taluelust. Aga oodatud on muidugi ka lihtsalt uudishimulikud inimesed. Muuseumisse saab minna ka suuremate gruppidega.
