Reet Saar
Noor Eesti Vabariik võõrandas teiste hulgas ka Vana-Vigala mõisa ja sajandeid valduse omanikuks olnud Uexküllide perekond lahkus Eestist. Kuid süda jäi siia ja külaskäigud juurte juurde algasid juba nõukogude aja lõpuaastail.
1991. aastal tuli esivanemate kodu vaatama ka noor Andreas von Uexküll koos vanaema Ingridiga, kellelt ta oli kuulnud palju lugusid perekonna varasemast elust. Pühapäeval istutas Andreas mõisapargi jõeaasale kaks pühendusega tamme.
Vigala osavallakogu esimees Meelis Välis rääkis tseremoonial, et Uexküllid olid väga looduskesksed, kes istutasid teede äärde alleesid ja kasvatasid triiphoonetes eksootilisi vilju.
Andreas von Uexküll alustas oma sõnavõttu eesti keeles suure tamme varjus, kuhu osalised esmalt varjusid suve kuumima päeva päikeselõõsa eest: „Mina ja minu pere oleme väga tänulikud, et oleme täna siin Vana-Vigalas.“ Edasi jätkas ta inglise keeles. Juttu tõlkis ja täiendas oma kommentaaridega Reet Nurges, kelle tihe side suguvõsa liikmetega on kestnud ligi 30 aastat.
„Vanaisa rääkis väga palju puudest, mida ta ise ja tema esiisad siia on istutanud. Oluliseks pidas ta lehisealleesid Kivi-Vigala ja Teenuse suunal või tamme- ja pärnaalleed Märjamaa tee ääres. On väga meeldiv olla siin Uexküllide perekonna esindajana ja jätkata puude istutamise traditsiooni. Istutan kaks puud: üks on pühendatud mu vanaisale ja teine Vigala rahvale,“ rääkis Andreas von Uexküll.
Istutamise juures olid ka ta eestlannast abikaasa Mariliina ning lapsed Johannes (14), Adele (12) ja Mathilde (8). Märjamaa vallavanem Merlin Suurna tänas, et perekond on oma juurte juurde tulnud, hoiab ja kannab edasi kunagisi traditsioone: „Tammepuu paistab looduses silma oma tugevuse ja juurtega. Juured, millest te nii kõvasti kinni hoiate, on väga olulised.“
Et tammed kasvuhoo sisse saaksid, „loitsiti“ Krista Tõldmakeri eestvedamisel ja tantsusamme seades puudele sõnad peale.
Andreas von Uexküll on diplomaat. Viimati oli ta Rootsi suursaadik Somaalias ja pere kolis just Aafrikast tagasi Stockholmi. Lapsed hakkavad seal õppima ingliskeelses koolis, abikaasa Mariliina jätkab tööd riigikantseleis ja Andreas Rootsi välisministeeriumis. Oma 20-aastase diplomaadikarjääri jooksul on mees koduriiki esindanud ka Eestis ja Washingtonis.
Eestis-käikude ajal põikab pere ikka Vigalast läbi. „Esimest korda tulin siia 1991. aastal. Kohtusime kutsekooli õpetajatega, jalutasime pargis. Nüüd on mõis väga ilusasti restaureeritud. Oleme Vigalas tähistanud meile olulisi sündmusi. Tunnen end Vigalas väga koduselt ja alati olen olnud siin väga õnnelik,“ ütles Andreas von Uexküll (48). Ta pidas oma 30. sünnipäeva Vana-Vigala mõisas, pere kaks vanemat last on ristitud Vigala kirikus.
Mõisa saalis said külalised osa särtsakast folkloorsete tantsude kavast, mida esitas Kivi-Vigala memmede rühm Kullerkupp ja täiendas Aili Soonberg kandlemänguga.
Pärast kontserti järgnes õpetajate toas vestlusring, millest võtsid osa Märjamaa valla ja kooli esindajad. Külaline tundis siirast huvi kohaliku ettevõtluse, probleemide ja arengute vastu. Tal on hea meel, et mõisas tegutseb kool – haridus on arenguks nii oluline. Andreas tõi välja maailma suundumuse, et kolitakse linnadesse ja on suur väljakutse, kuidas hoida inimesi kohapeal.
Ta küsis, millega meelitate inimesi siia kanti elama? Vallavanem tõi välja hea infrastruktuuri Märjamaal, roheluse, turvalisuse, kus lastel hea kasvada, aga ka selle, et linna pole kauge tööle sõita, kui kohapeal rakendust ei leia. Külaline arutles, et oluline on leida eriline toode ja luua selle ümber lugu, see võib aidata tuua majanduslikku edu. „Ärge kartke mõelda pööraselt,“ julgustas Uexküll. Ta näitas ka vanu fotosid mõisast ja lisas, et see paik siin on jätkusuutliku elu näide.
