Reet Saar
Eesti Looduskaitse Seltsi tänavuse kokkutuleku valmistasid ette seltsi Rapla ja Märjamaa osakonna inimesed.
Reede, 26. juuli pärastlõunaks, kui esimesed osalejad hakkasid saabuma, olid Vana-Vigala park ja haljasalad viimseni heakorrastatud ja küla nägi väga kena välja.Üks kohalik elanik ütles, et siin võiks igal aastal mõni suursündmus toimuda, mis annab tõuke koduümbrus veel eriti „lille lüüa“.
Avaõhtul oli võimalus tutvuda Vana-Vigala Hirvepargiga, Kivi-Vigala kirikut tutvustas kirikuõpetaja Kristiina Jõgi, avaraid vaateid koos selgitustega sai imetleda Avaste mäelt. Õhtu kultuuriprogrammi sisustas rändaja Hendrik Relve, kes kõneles oma retkedest Andides. Muusikalist külakosti pakkus kollektiiv Los EstAndinos, kes on sealtkandi muusikat mänginud juba mitu aastakümmet.
Laupäeva hommikul tutvustati Vigala lärtsipuid ehk lehiseid – nende alleed on Vigalas mitme tee ääres. Kuna samal nädalavahetusel oli ka „Unustatud mõisate“ külastuspäev, said huvilised käia Vana-Vigala mõisas ekskursioonil ja kontserdil.
Pärast kokkutuleku avamist kõneles omavalitsuse elust Vigala osavallakogu esimees Meelis Välis, Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli tutvustas direktor Enn Roosi.
Järgnes seltsi kongress, kus valiti uus juhatus ja esimeheks kauaaegne diplomaat Toomas Tiivel. Looduskaitse seltsi kaks aastat juhtinud Vootele Hansen ütles, et kokkutulekult käis läbi umbes 330 inimest Eesti eri paigust. „Seltsi liikmete keskmine vanus on küllaltki kõrge – seda on ka osavõtjaid vaadates näha. Igal põlvkonnal kujunevad oma harjumused ja mis ühele vanuserühmale on köitev, ei pruugi seda olla noorematele. Tegeliku looduse tundmaõppimine pole suurte massiürituste teema, see ongi ennekõike seltsielu. Loodust saab tundma õppida ka näiteks mõne õpetajaga koos looduses käies,“ rääkis Hansen.
Kas seltsil on seatud eesmärgid igaks aastaks?
„Kõige rohkem on sihiks see, mida nimetame loodusharidusprogrammiks. Osa on suunatud loov- ja uurimistööde läbiviimisele, seda enam, et seltsi liikmete hulgas on päris palju õpetajaid. Teine on loodusharidus, mida teeme oma liikmetele: linnud, loomad, puud – nende tundmaõppimine. Aga seda on ka iga kokkutuleku programm, mis avab Eesti kante uue nurga alt. Samuti inimeste murede-valupunktide kuulamine, mis on samuti loodusharidus. Iga aasta lõpul toimub seltsi konverents. Kindlasti võiks loodusharidus olla süsteemsem, aga piirid seab ka MTÜ-de rahastamine. Raske on keskkontori poolt juhtida seltsi, mis asub üle kogu Eesti laiali, kuid see toimib inimeste teotahtel ise,“ ütles Vootele Hansen.
Kongressi ajal said sellega mitte seotud inimesed sõita Põrgupõhja punkri juurde ja kuulata lugusid metsavendlusest, tutvuda mõisaga, kuulata kontserti või käia Hirvepargis. Õhtul kõneles erametsaliidu juhatuse esimees Ando Eelmaa metsamajandajate ja looduskaitsjate ühisosa võimalikkusest tänases Eestis. Kuulajad oponeerisid tema seisukohtadega päris tublisti. Väitlus lauluväljakul võinuks pikemalt kesta, kuid valmis oli folklooriselts Kiitsharakad, kes tutvustas kohalikke rahvarõivaid, pajatas pärimuslugusid ja lasi kõlada pillilugudel, tantsis ise ja haaras ka pealtvaatajaid kaasa.
Pühapäeva hommikul algas kultuuri- ja pärandilooline retk Vana-Vigala raudteejaamast ja suundus üle Rumba silla Kirblasse, sealt Penijõele Matsalu rahvuspargi keskusse ja edasi Lihulasse, kus tutvuti muuseumi ja linnusega. Lihulas kokkutulek ka lõppes.
„Olen rahul, et saime Vigala kihelkonda niimoodi tutvustada. Folklooriselts Kiitsharakad andis omalt poolt maksimumi. Vigala kirikuõpetaja kõneles väga köitvalt ja teda kuulati nii vaikselt, et taustal oli kuulda isegi külas mängiv raadio. Avaste mäel andsid selgitusi bioloog ja geograaf.
Kindlasti olid huvitavad ringkäigud Vana-Vigala mõisas ja metsavendade punkri juures, kuigi korraldajatel endil polnud mahti neist asjust osa saada. Kokkutuleku ringsõidud kulgesid vanal Läänemaal.
Võib öelda, et Vigala, Kirbla ja Lihula rahvariiete punane värv ühendas kõiki seekordseid kohti,“ sõnas kokkuvõtteks toimkonna liige Kalev Tihkan.
