Siim Jõgis
“Kaheksakümmend protsenti aedadest ehitatakse laste ja koerte pärast,” ütles VarenaGrupp OÜ juhataja Māris Rudnevs (43). Ta teab, millest räägib, sest VarenaGrupp OÜ-l on piirdeaedade ja väravate rajamisel kogemust üle viieteistkümne aasta.
Suvi on selles valdkonnas kõige tihedam aeg ning töö käib täie hooga. Igal argipäeva hommikul kogunetakse koosolekule Rapla külje all Arturi trahteri juures asuvasse kontorisse. Sealt edasi minnakse laiali kogu Eesti objektidele.
Māris Rudnevs on VarenaGrupp OÜ-d juhtinud kõik need viisteist aastat ja natukene pealegi. Ehk tuleks alustada tema nimest. Māris on lätipärane eesnimi ning see viitab loomulikult tema päritolule. Sündinud on ta Riias ja esimesed poolteist-kaks aastat elas ta koos oma perega Läti pealinna lähistel väikeses kohas nimega Mārupe. Tema tädi elab seal tänaseni ning mõni nädal tagasi käis Māris oma perega seal külas. Mārise isa on lätlane ning ema eestlane.
Kaheaastasena kolis ta koos perega Alusse, kus isa leidis tööd treialina. Seal alustas Māris kooliteed Alu algkoolis. Elades Eestis, on tulnud pidevalt ette põnevaid seiku ja sekeldusi tema ees- ning tegelikult ka perekonnanimega. Kuni tänase päevani tuleb ette olukordi, kui eeldatakse, et Māris on naisterahvas.
“Nimega on saanud nii palju nalja. Täitsa lõpp! Kui ma läksin Rapla 2. keskkooli, siis oli koolimaja just valmis saanud. Tüdrukud jäeti koolimajja aknaid, uksi ja põrandaid pesema ning poisid saadeti õue. Klassijuhataja võttis nimekirja ette ja ütles, et kelle nime ma välja hõikan, lähevad õue. Minu nime ei öeldud. Jäin ainsa poisina koos tüdrukutega sinna seisma. Õpetaja tuli küsima, miks ma õue ei läinud, aga lõpuks saatis mind ka ikkagi välja,” rääkis Māris. Sarnaseid olukordi on ette tulnud ka telefoni teel klientidega suheldes. Ehkki VarenaGrupp OÜ veebilehel on tema pilt koos nimega üleval, arvatakse automaatselt, et tegemist on naisterahvaga.
“Võtan kõne vastu. Öeldakse, et palun Mārist. Vastan, et te räägite Mārisega ja siis järgneb kaks-kolm sekundit vaikust. Teine asi on muidugi see, et minu nimi jääb paljudele meelde. Mõni klient on pärast isegi öelnud, et ma räägin väga hästi eesti keelt. Tegelikult tean läti keeles sama palju sõnu kui tavaline eestlane,” rääkis Māris. Iga kuu tuleb ikka paar-kolm korda ette, et nime ümber tekib väike segadus, aga nüüdseks on Māris sellega ära harjunud ja solvumist ette ei tule. Pigem teeb see lihtsalt nalja.
Parim reklaam
Piirdeaedade ja väravatega on ta olnud seotud veel pikemalt, kui on olnud olemas VarenaGrupp OÜ ja selle kõrval tegutsev VarenaMetall OÜ. Juba kaheksateistkümneaastase noorukina asus Māris tööle Tallinnas tegutsenud haljastusfirmasse. Sealt tulid esmased kogemused, sest varem ei olnud ta aedade rajamisega kokku puutunud. Oma esimest tööd mäletab ta hästi. See oli piirdeaia ehitamine Keilas. Töö tuli välja sedavõrd hästi, et see aed püsib seal tänase päevani, kuigi puidust osa on välja vahetatud.
Seda tööd tegi ta umbes kolm aastat, enne kui langetas otsuse, et asutada tuleb oma firma. Noore mehena oli tal nii julgust kui ka pealehakkamist, et hakata maitsma ettevõtja leiba. Esialgu tegutses ta FIE-na, kuid kaua ei läinud aega ka selleni, kui tekkis VarenaGrupp OÜ. Ühel hetkel tuli tööd lihtsalt nii palju peale, et tuli hakata mõtlema uute töötajate palkamisele. See oligi tõukeks OÜ loomisele.
Tagada kliendile sujuv töö, tähtaegadest kinnipidamine ning viisakus ja puhtus objektil – need on kujunenud aastate jooksul VarenaGrupp OÜ visiitkaardiks. Töid tehakse kogu Eestis ning kohati ka välismaal. Neid on kutsutud näiteks Soome ja Lätti ning isegi nii kaugele kui Berliin. Kui töö on hästi (või halvasti) tehtud, siis võib jutt selle kohta levida kuni saja inimeseni. Māris rääkis, et kuigi firma on ennast reklaaminud, on kõige parem reklaam ikkagi rahulolev klient, kes sellest edasi räägib. Eesti on teadagi väike ja info liigub kiiresti.
Reidi tee Tallinnas
Tänavu jaanuaris tähistas VarenaGrupp OÜ 15 aasta täitumist ning nüüd käib juba kuueteistkümnes hooaeg. Kokku on ettevõttes töötajaid viisteist, kellest kümme tegelevad konkreetselt aedade paigaldamisega. Ettevõtte ajaloos on ka selliseid perioode, kus oma tegevushaaret on laiendatud ning ette on võetud ka haljastus ja teekivide paigaldamine. Ometi on nendest aja jooksul loobutud ja jäädud piirdeaedade paigaldamise juurde.
Selleks oli mitu põhjust. Ühena neist tõi Māris välja, et tööd tuli liiga palju ning kõik see muutus hoomamatuks. Ta ütles, et ettevõtte praegune suurus on tema jaoks optimaalne. Vastu võetakse nii suuremaid kui ka väiksemaid objekte ning aktiivne tööaeg kestab märtsi algusest jaanuari keskpaigani. Sealt edasi ollakse veebruaris kollektiivpuhkusel ning märtsi alguses hakatakse uuesti peale. Suvepuhkusest tuleb küll loobuda, sest soe aeg on just see, kui kõige rohkem tööd jagub. Nii Māris ise kui ka töötajad on sellega harjunud. Kuna suvel on ka palavad ilmad, minnakse vahel juba hommikul kella kuuest objektile. Ikka selleks, et tööaega rohkem oleks. Muidugi ei ole see mõeldav, kui tegemist on eramajaga. Küll aga pole probleemi näiteks tootmishoonete või lasteaedade juures.
Enamik töötajaid on pärit Rapla maakonnast – Raplast, Järvakandist ning Kehtnast. Kaks meest on küll pärit Saaremaalt, aga nemadki on end sisse sättinud lähiümbrusesse.
Üks suuremaid objekte viimasest ajast on olnud Toosikannu puhkekeskuse territooriumi ümber aia rajamine. Sealne maa-ala on üle 800 hektari ning aia pikkus on ligikaudu kakskümmend kilomeetrit. “Minu andmetel on see pikim aed Eestis, mille tellija on olnud firma või eraisik. Riigipiiride ja maanteeaedadega ei saa siin võrrelda, kuigi minu teada ei ole ka need veel nii pikad,” rääkis Māris. 20-kilomeetrise aia paigaldamine ei ole muidugi naljaasi. Aega võttis see ligikaudu pool aastat. Praegu käsil olevatest projektidest on töömahukaim ühe kilomeetri pikkuse aia rajamine Tallinnas Reidi teele.
Kõrvaltvaataja jaoks võib ettevõtte areng tunduda Mārise sõnul rahulik, kuid tegelikult on see olnud päris kiire. Väliskapitali pole kaasatud ning samuti ei ole tulnud abi saamiseks pöörduda pankade poole. “Oma kapitaliga oleme siin vaikselt toimetanud. Kümne-viieteistkümne töötajaga firma puhul on see igati sobiv,” kõneles Māris.
Järeltulev põlv
Māris Rudnevsi jaoks on aiad ja väravad olnud kirg ja huviobjekt juba pikka aega. Ta ütles, et kui käib perekonnaga Euroopas puhkamas, jäävad alati jalutuskäikudel silma ka kohalikud aiad. Itaalias on need ühtemoodi ja Prantsusmaal teisiti, aga alati omanäolised. “Igal maal on oma töövõtted ja lahendused. Ma olen need üles pildistanud ja sealt ideid saanud. Mõni lahendus toimib väga hästi. Mul on selles suhtes vedanud, et olen saanud ameti, mida ma tõesti naudin ja ei tee midagi vastumeelselt,” jutustas Māris.
Suviti on abiks käinud ka tema 18-aastane poeg Drevor Andris. Järjepidevus on Mārise sõnul oluline ning seetõttu on ka uhke tunne, kui oma poeg isa jälgedes käib ja ettevõtte tegevusele kaasa aitab. Esialgu oli küll küsimus, kas poisile üldse piirdeaedade teema huvi pakub. Peale suruda ju ei saa. Tegelikkuses tuli poeg ise küsima, kas ta saab kaasa aidata, ning suviti on ta seal abiks käinud. Nüüd on ta isegi aedasid paigaldamas käinud. “Ma väga loodan, et see asi sedasi jätkub. Lapsevanemana on uhke tunne küll,” sõnas Māris.
Toetamine
Lisaks on VarenaGrupp OÜ tuntud ka selle poolest, et toetatakse mitmeid spordi- ja kultuurisündmusi Rapla piirkonnas. Māris ütles, et see on tema jaoks kindel ja teadlik valik. “Ela ise ja lase teistel ka elada. Sport ühendab palju rahvast. Üldiselt on minu suund toetada sündmusi, kus on palju kasusaajaid,” rääkis ta. VarenaGrupp toetab ka motosportlasi, näiteks on juba kolm aastat olnud partneriks motoringrajasõitja Sander Luisk. Samuti on püsiv koostöö teiste seas Rapla korvpallikooli ning Raplamaa jalgpallikooliga.
Teinekord ei olegi tegemist tingimata rahalise toetusega, aga jooksuvõistlustel on näiteks vaja stardi- ja finišisilte või piirdeaedu ning siis on VarenaGrupp toeks olnud. “Hea on see, et ma olen üksinda firma omanik ja saan ise otsustada,” ütles Māris. Võtame näiteks korvpalli. Avis Utilitas Raplat on ta toetanud nüüd juba päris mitu aastat. Samuti pannakse õlg alla Rapla korvpallikooli õpilaste tegemistele. Seda peabki Māris enda sõnul just eriti oluliseks – et noored saaksid tuule tiibadesse. Ka tema mõlemad pojad mängivad korvpalli.
“Nii kaua kui mul ressurssi on, püüan ikka aidata,” sõnas Māris. Raplasse kolis ta elama 34-aastasena ning on seal koos oma perekonnaga (abikaasa Jane, pojad Drevor Andris ja Deron Bert ning tütar Doris Lisett) elanud nüüd üheksa aastat. Oma abikaasa Janega on nad abielus olnud juba 21 aastat. Ka Jane töötab VarenaGrupp OÜ juures, kus ta vastutab imagoga seotud küsimuste eest. Näiteks vahetas ettevõte alles hiljuti logo. Siiski jäädi truuks rohelisele värvile, mis on VarenaGrupp OÜ-d saatnud algusest peale.
Māris sõnas, et kogu see keskkond talle meeldib ning sobib. “See kipub kuidagi sedasi olema, et koht, kus inimene elab, mõjutab ka iseloomu. Mulle Raplas väga meeldib ja ei ole küll mingit plaani siit ära minna,” ütles ta.
