Vivika Veski
Raplamaa seisab koos veel kolme maakonnaga metsaprügistajate nimekirja eesotsas, Raplamaal omakorda torkavad prügirohkusega silma suvilapiirkondade ümbruse metsad.
Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) Raplamaa metsaülem Margus Emberg ütleb, et kõige probleemsemad kohad Raplamaal on Hagudi ida-lääne teljest põhja poole jäävad alad ja ka suurasumite nagu Järvakandi, Märjamaa ja Rapla ümbrus. Ta tõdeb, et suvilapiirkondade ümbruse metsad on kohad, kuhu endiselt suures koguses prügi veetakse.
Emberg näitab eelmisel suvel Kohila vallas Aespa lähedal tehtud pilti, kus metsaalune on üle külvatud kõikvõimaliku kraamiga, mis majapidamistes üle võib jääda: tühjad totsikud, pudelid, rehvid, kile, remondijäätmed ja lisaks lihtsalt ebamäärane sodi.
Kui prügistajat ei õnnestu tabada, nagu enamasti juhtubki, kannab vastutust maa omanik. Riigimetsas peab sel juhul prügi ära koristama maa haldaja RMK, vastasel korral teeb Keskkonnainspektsioon neile ettekirjutuse.
Emberg räägib, et konkreetne prügilasu asub kohas, kuhu ei pääse autoga ligi, mistõttu peavad nad lisaks tee rajama, et see ära koristada. Sellistel juhtudel tellib RMK Raplamaal prügihunnikut ära viima Eesti Keskkonnateenused AS-i, kes aga ei pääse oma tehnikaga ligi, kui puudub tee.
Talvise vabastuse saab lihtsasti
Suurimad suvilapiirkonnad Raplamaal asuvad Kohila vallas: Aespas, Viliveres, Urges. Aespa alevikus ja Vilivere külas elab suviti kokku enam kui viis tuhat inimest, see on umbes sama palju kui Rapla linnas. Kohila vallavalitsus on hinnanud, et perspektiivis kasvab piirkonna elanike arv suveperioodil enam kui seitsme tuhandeni. Üksjagu inimesi elab seal ka aasta ringi.
Kohila valla keskkonnanõunik Nele Leitaru selgitab, et Kohila valla jäätmehoolduseeskiri näeb ette, et tiheasustusalal, kuhu kuuluvad ka valla suvilapiirkonnad, tuleb jäätmemahutit tühjendada vähemalt üks kord nelja nädala jooksul. Üldjuhul toimib tema hinnangu järgi jäätmevedu vallas hästi, olgu siis tegu tihe- või hajaasustusalaga. „Tõrkeid ja probleeme tuleb ikka ette, aga seda esineb iga teenuse puhul, oluline on omavaheline suhtlemine,” sõnab Leitaru.
Jäätmeseadus näeb ette, et kõik hoonestatud kinnistud peavad liituma korraldatud jäätmeveoga. Kui kinnistul ei elata või seda ei kasutata, võib kohalik omavalitsus erandkorras omaniku taotluse alusel vabastada ta teatud tähtajaks liitumisest.
Leitaru tõdeb, et talvine vabastus perioodil novembrist aprilli lõpuni on suvilapiirkondades – Aespa alevik, Vilivere küla, Urge küla – üsna populaarne. Vabastuse saab taotleda avalduse alusel ning kui taotlejal ei teki veoperioodil maist oktoobrini teenuse osutaja ees võlgnevust ning talvistel kontrollkäikudel ei tuvastata kinnistu kasutamist, siis läheb järgmisel aastal vabastus automaatselt alates 1. novembrist uuesti peale.
„Võiks öelda, et talviseid vabastusi saab hetkel meie vallas kahjuks liiga kergelt, piisab avaldusest. Muidugi tuleks seda muuta ja küsida ka hooajalise vabastuse korral eelmise vabastuse perioodi elektrinäitude väljavõtteid või teisi tõendeid kinnistu mittekasutamise kohta ning selle põhjal igal aastal uus otsus teha, kuid võttes arvesse lisanduvat töömahtu, ei ole see paraku ühe inimese jaoks mõeldav,” tõdeb Leitaru.
Aastase vabastuse korral, mis kehtib ajavahemikus 21. jaanuarist järgmise aasta 20. jaanuarini, tuleb igal aastal esitada kinnituskiri kinnistu mittekasutamise kohta ning lisada eelmise vabastuse perioodi elektrinäitude väljavõte vabastatava kinnistu kohta. Kui eelpool nimetatud dokumente hiljemalt 20. jaanuariks ei saadeta, siis jäätmevedu taastatakse.
Harjumused muutuvad visalt
RMK Raplamaa metsaülem Margus Emberg leiab, et selgelt jääb vajaka inimeste teadlikkusest korraldatud prügiveo osas: miks muidu valitakse sageli legaalse ja odavama utiliseerimisviisi asemel ebaseaduslik ja kulukam tee. Seda näitab tema hinnangu järgi prügihunnikute tekitamine vahel raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse, kuhu jäätmed on tulnud käe otsas kottidega kohale tassida.
Nele Leitaru hinnangu järgi ei ole asi siiski niivõrd teadlikkuses, vaid põhimõtetes ja harjumustes. Ta tõdeb, et korraldatud jäätmeveo rakendamine on Eestis veel küllaltki värske ning kõigil, sageli just vanemal generatsioonil, ei ole harjumust jäätmeid üle anda korraldatud jäätmeveo käigus. „Alati on jäätmeid kusagile sokutatud – avalikesse konteineritesse, metsa, kraavi – ning see on ju täiesti tasuta,” kirjeldab Leitaru mõtteviisi, mida ta keskkonnaametnikuna on pahatihti kohanud. Samas teab ta, et tublimad viisid ka omal ajal jäätmed ise jäätmejaama, kuid siiski oli palju ka isetekkelisi mitteametlikke jäätmeplatse.
„Milleks maksta teenuse eest, olgugi et see summa on üsna väike, kui ma saan asjad aetud tasuta!” mõtleb inimene. „Sama põhimõte kehtib kahjuks ka veel reoveemahutite tühjendamisel – odavam on reovesi kraavi või põõsa alla suunata, nõukogude ajal tegid ju kõik nii,” tõmbab Leitaru paralleeli.
Prügirohkusele metsas annab RMK hinnangu selle järgi, millised kogused ta on sealt ära koristanud. Möödunud aastal kogus RMK üle-eelmise aastaga võrreldes Eesti metsade alt kaheksa tonni rohkem prügi. Lisaks Raplamaale eristusid probleemsete piirkondadena veel Harjumaa, Läänemaa ja Ida-Virumaa.
Emberg ütleb, et prügi suure koguse taga Raplamaal on veel asjaolu, et viimasel kahel aastal on koristatud palju vanu jääke ja neid on koristada veelgi. Samas on tõsi tema sõnutsi ka see, et prügi tuuakse jätkuvalt juurde. Emberg tõdeb, et väga palju on lohakusest ja vastutustundetusest tingitud hajusat olmeprügi. „Ma siiski arvan, et elanikkonna keskkonnateadlikkus on tõusuteel,” lisab ta.
