Maris Adoma
Keskkonnasäästlikum käitumine on praegu aktuaalne teema ja mul on selle üle ainult hea meel. Mitte et ma ise oleks enda harjumusi drastiliselt muutnud, see piirdub kilekoti vahetamisega paber- või riidest koti vastu, mille ma poodi minnes kodust kaasa võtan.
Puu- ja köögivilju ostan lahtiselt. Kui mul on poes piruka isu, siis ei pane ma seda ühte pirukat kotti, vaid hoian käes ja näitan kassas müüjale. Muud toidukraami ostan ikka nii, nagu poes müügil on – pakendatult. See tekitab muidugi ilmselt rohkem kahju kui kilekottide kasutamine. Aga tuletagem meelde, et muutused saavad siiski alguse pisikestest sammudest.
Erinevad poeketid üritavad sellega kaasa minna ja teha pisikesi muudatusi. Näiteks Rimi alustas sellega, et kaotas ühel hetkel poest kilekotid ära. Kui aga inimesed nurisema hakkasid, olid kotid poes jälle tagasi. Siiski on nad tõstnud vähemalt nende hinda. Ka väikesed läbipaistvad kilekotid peaks minu teada poes nüüd tasulised olema. Veel on nad algatanud “Tarbime targalt” kampaania. Rimi poodides, kus on olemas valmistoidu lett, saab pakendiprügi vältimiseks osta toitu oma karpi. Seda saab teha ka näiteks Delice toidupoodides. Ka turul on võimalus osta asju oma anumasse, ka selliseid tooteid, mida poest niimoodi ei saa (näiteks piimatooted). Muidugi leidub alati müüjaid, kes sellise käitumise peale nurisevad ja alati ei luba ostu sooritamisel oma nõud kasutada.
Kui veel näiteid tuua, saab Tartus STEP UP pood-kohvikust osta puruteed täitsa pakendivabalt. Eestis peaks olema ökopoode, kust saab kõike oma karbi, purgi või muu nõuga osta. Osa toidukohti on asendanud plastkõrred metallist, paberist või pilliroost kõrtega. Circle K tanklates saab oma termosega kohvijookide ostmisel lausa 20% allahindlust. Kõige suurem samm on ilmselt ühekordsete plastesemete keelustamise jõustumine aastaks 2021. Neid samme, mis on tehtud, võikski loetlema jääda.
Aga siit tekibki küsimus, et kui on nii palju juba tehtud, miks leidub ikka veel inimesi, kes iga õuna ja banaani eraldi läbipaistvasse kotti pakendavad? Miks on Rimi sõnul kilest ostukottide kasutamine vaatamata hinnatõusule ikka samal tasemel? Miks on poodides müügil lahtiste puu- ja köögiviljade kõrval samad viljad, aga pakendatud paarikaupa eraldi kilesse?
Vastus on väga lihtne. Vähemalt tarbija seisukohalt, ja ma lähtun siin ka iseendast. Inimesed on lihtsalt harjumuste orjad. Ka mina olen. Suur hulk inimesi on. Elustiili muutmine võtab tohutult aega ja see on arusaadav. Räägimegi näiteks kõige lihtsamatest asjadest – kilekottidest. Sa lähed poodi ja haarad automaatselt koti järele. Sa ei hakka isegi mõtlema teistmoodi käitumisele, sest ei oska sellele mõelda. Kui seni on elu nii toiminud, siis miks nüüd ei peaks, eks? Tegelikult, nii kaua, kuni poes on kotid olemas, inimesed kasutavad neid. Kui need ära kaotada, järgneks sellele inimeste pahameel. Aga seda ainult korraks, mitte igaveseks. Toit ei jääks ju sellepärast ostmata, et poest on kilekott kadunud.
Inimesed on tänapäeval piisavalt targad, et alternatiive leida ja need on olemas ka – riidest ja paberist kotid kasvõi. Inimesed võivad ju harjumuste orjad olla, aga samal ajal oleme võimelised ju tegelikult kõigega harjuma. No tegelikult on lahendusi veel, ma toon välja ühe võimaliku variandi. Kõige parem oleks inimesi neil teemadel hakata harima juba maast madalast. Inimese haridustee saab ju alguse lasteaiast. Lapsi saab näiteks mängude kaudu väga hästi õpetada. Koolis võiks ka olla enam tunde, kus neil teemadel veel rohkem räägitakse. Ja mitte ainult, kuidas muuta käitumist, vaid ka miks seda teha tuleks.
