Mari Tammar
Sattusin laupäeval Tallinna just siis, kui seal toimus suur IRONMANI triatlon. Kuigi esmapilgul võib see tunduda primitiivse üritusena (higised mehed rahmivad üksteise võidu päikesetõusust loojumiseni), on selles võistluses tegelikult sisu rohkem kui küll.
Mina jõudsin raja äärde ergutama siis, kui suur osa võistlejaid olid jõudnud juba 42-kilomeetrisele jooksurajale, mis lookles läbi vanalinna. Selleks ajaks olid võistlejad läbinud 3,8 km ujudes ja 180 km rattaga sõites.
Võistlejate seas oli nii mehi kui ka naisi, nii sitkes sportlikus vormis tegijaid kui ka silmnähtavalt ülekaalus harrastajaid. Palju oli välismaalasi, ent ka eestlasi, teiste seas tuntud ajakirjanik Hannes Hermaküla ja spordikommentaator Kalev Kruus.
Mina jäin jooksuraja äärde seisma, sest teadsin, et võistlustules on ka minu Viljandi Kultuuriakadeemia aegsed sõbrad. Ergutasin nii omasid kui ka võõraid ja nii mõnelgi korral tuli liigutuspisar silma. Näiteks siis, kui üks vanem jaapani vanahärra, pea väsimusest norus, siiski visalt samm sammu haaval edasi rühkis. See ei ole võistlus, kus võisteldaks omavahel, see on võistlus, kus võisteldakse iseendaga. Teisisõnu on IRONMAN tahtekindluse olümpia, kus iga lõpetanu on võitja.
Minu sõpradest kõige kiirem läbis triatloni ajaga 11:50.05, mis sisuliselt tähendab, et ta oli aktiivses füüsilises pingutuses 12 tundi järjest, sõpruskonna viimasena finišeeruja pisut üle 15 tunni.
Kaine mõistus küsib loomulikult, miks seda tehakse ja kas seda energiat ei võiks kuidagi kasulikumalt rakendada. Mõtlesin minagi neid vaadates, et see on irooniline, et mugavad, peamiselt kontoris töötavad lääne inimesed on leidnud endale sellise meelelahutuse. (Muistne eestlane oleks selle aja peale ehitanud maja, ladunud valmis kiviaia ja kaevanud kõikide Pearude kiuste valmis seitse kraavi.) Ent selle spordiala puhul ei tasu vaadelda ainult füüsilist aspekti. Lõpuks saab määravaks vaimne tugevus ehk see, kas sa murrad end sellest katsumusest läbi või mitte. Hetked, mis mulle pisara silma tõid, olidki need, kui ma nägin, et inimese kehal on raske, aga tema vaim on vankumatu.
Meil räägitakse palju uuest põlvkonnast, kes ei oska ebamugavustundega toime tulla, kellel puudub tahtekindlus ja eesmärkide püstitamise oskus. See kõik algab väga väikesest peale ja selle taga on enamasti vanemate enda mugavus.
Lastele pannakse alla pampersid, mis võtavad püksi pissides ära ebamugavustunde ja motivatsiooni õppida potil käima. Kui lapsel on igav, antakse talle kätte nutiseade. Kui laps midagi tahab, on talle kergem see anda, selle asemel et kuulata tema virisemist või talle selgitada, miks ta praegu oma soovitut ei saa. See kõik paneb aluse tahtekindluse ja pingutamisoskuse puudumisele.
Mäletan selgelt üht episoodi ülikooliajast, kui üks väike tüdruk küünitas kikivarvul köögilaual olnud tassi järele. Kõrval seisnud täiskasvanu ei ulatanud talle seda tassi, vaid nihutas seda nii palju, et tüdrukutirts ise küünitades selleni ulatuks. Alles aastaid hiljem mõistsin, et see oli üks väga tark pedagoogiline liigutus, mis õpetab last pingutama selle nimel, mida ta tahab.
IRONMAN on samasugune tahte kasvatamine, millele eelneb mitu aastat sihikindlat tööd. Järgmise päeva hommikul läksin mina igatahes Kadrioru parki jooksma. Jooksin 7 kilomeetrit 50 minutiga. Ei anna võrrelda raudmeestega, aga algus seegi.
