Mari Tammar
Tänavu tähistatakse Lipa külas sündinud eesti kirjaniku, usuteadlase, filoloogi ja teoloogi Uku Masingu 110. sünniaastapäeva. Raplamaal on tema mälestuse ja loomingulise pärandi hoidmise ja tutvustamise oma südameasjaks võtnud Anne Kalf, kes oma põhitööna on Raikküla valla vabaajakeskuse juhataja.
Keskus asub Lipa endises koolimajas, mille ruumides on ka Uku Masingu mälestustuba. Nimelt käis selles majas Uku neli aastat koolis. Istume Annega jutuajamiseks just seal Masingu mälestustoas, ümbritsetuna Masinguga seotud raamatutest ja fotodest. Anne on meile valmis seadnud laua hibiskusetee, viinamarjade ja maitsvate tuuletaskutega. Satume laua ümber istuma juhuslikult nii, et Uku Masingu büst vaatab üle Anne Kalfi õla. Nii hoiab mees meie vestlusel justkui silma peal, noogutab teinekord kaasagi ja kohendab aeg-ajalt suunurgas rippuvat piipu.
Uku õpetab Annele õppimist
“Eile me käisime vaatamas Saueaugu Teatritalus “Ilmavõõra” etendust ja see oli tõesti fantastiline,” räägib Anne lavastusest, mille loomisel on ühe alustekstina kasutatud Uku Masingu poeemi „Saadik Magellani pilvest”, lisaks veel Lauri Sommeri ja Jaan Kaplinski tekste. Teatriskäik oli üks osa Masingu 110. sünniaastapäeva tähistamise sündmustest ning koos Annega käis etendust vaatamas 50 Raplamaa inimest. “Nii noored lavastajad, aga nii tabavalt tehtud ja nii lummav atmosfäär,” kiidab Anne lavastust.
Annet ja Ukut seob esmalt ühine kodukant, nad on mõlemad Lipa küla inimesed, ent teiseks see, et Uku Masing on Lipa koolis õppinud, Anne seal aga üle kolmekümne aasta õpetanud. Küll pole nad seal ühel ajal toimetanud, ent nüüd ajavad justkui kõrvuti kabinettides asju – Anne vabaajakeskust juhatades, Uku oma raamatute keskel suuri mõtteid mõeldes.
“Masing läbis siin kuus klassi nelja aastaga, aga läks väga noorelt Tallinnasse kooli ja seejärel Tartusse ülikooli ning jäigi Tartusse elama. Pärast lapsepõlve oli tema kodu Tartus, aga eks ta vanemate kodu oli ikka siin ja ta käis siin külas,” jutustab Anne. (Mulle endale satub artikli kirjutamise ajal ette üks tekst, kus öeldakse, et Masing oli kõik suved kuni viimaste professorisuvedeni välja oma sünnikodus Einu talus talutöid joone peale aitamas.)
Tänaseks Lipal neid inimesi, kes Ukut isiklikult mäletavad, enam ei ole, ent Anne meenutab, et need ütlemised, mida Masingu kohta on öeldud, on väga mitmetised. “Eks need ole legendilaadsed ütlemised ka. 1939. aastal ilmunud Masingu tõlgitud Piibli juubeliväljaande kohta olevat kohalikud külainimesed öelnud, et Masing on piibli ära solkinud. Tema keel oli uuenduslik ja teistsugune, kui oldi seni harjunud,” räägib Anne.
“Koolikaaslased mäletavad teda eraklikuna, aga on samas seda põhjendanud nii, et Uku oligi oma mõtetes kuskil kõrgemates sfäärides ja tema teadmised ja mõtlemised olid oluliselt teistsugused kui lihtsatel koolilastel ja külainimestel, võib-olla ta seepärast teistega ei haakunudki,” jutustab Anne.
Huvi Masingu vastu on Annel tekkinud pikkamisi, sest tema kooliajal Masingust ei räägitud ja ülikoolis vaid pisut Arbujatest. (Arbujad oli sõpruskond luuletajaid, kuhu ka Masing kuulus.) “See võis olla aastal 1994. Ma olin värskelt saanud Raikküla vallavolikogu esimeheks. Mikk Sarv oli kutsunud Lipa koolimajja külalised Masingu 85. sünniaastapäeva tähistama ja palus minul sõna võtta, kusjuures ma ei teadnud Masingust peaaegu mitte midagi. Lugesin siis läbi Masingu romaani ”Rapanui vabastamine ehk Kajakad jumalate kalmistul” ja püüdsin selle põhjal rääkida ja sealt mõtteid leida,” meenutab Anne oma esimest lähemat kohtumist Masingu loominguga.
Kui tähistati Masingu 90. sünniaastapäeva, oli Anne juba korraldustoimkonnas ja kuna sel ajal oli palju Masinguga seotud kokkusaamisi, suurenesid ka teadmised. 2004. aastal, kui tähistati Masingu 95. sünniaastapäeva, oli projektijuht juba Anne ise.
“Siis olid mul juba mingid teadmised, julgus, oskused, arusaamised ja mõistmised. Sellele järgnes juba ”Masing 100”,” meenutab Anne sündmustejada, mis on kuulsat haritlast talle järjest lähemale toonud. ”Masing 100” projektiga sündis Lipa endisesse koolimajja ka seesama Masingu mälestustuba.
“Nüüd on justkui moraalne kohus jätkata. Samuti pean ma oluliseks kodupaiga kultuuriloo jäädvustamist, hoidmist, selle edasi kandmist ja tutvustamist nooremale põlvkonnale,” võtab Anne kokku selle, miks ta seda tööd teeb.
Kui küsin, mida Uku Masing on Annele kõige enam õpetanud, ütleb ta, et Masing on olnud väga suur iseõppija ja seepärast on ka tema Masingult õppinud eelkõige seda, et pidevalt tuleb õppida ja end täiendada.
Eesti küla hoiavad elus tegijad
Uku Masingu ümmarguse sünniaastapäeva tähistamine mahub tegelikult ühe suurema projekti sisse. Nimelt tähistatakse Lipa kandis suisa kolme suurt tähtpäeva. Lisaks Uku Masingu 110. sünniaastapäevale ka Lipa kandi hariduselu 170. aastapäeva ning novembris täitub 110 aastat Lipa koolimaja ehitamisest.
“Need olid kolm olulist tärminit, mida me pidasime silmas ning juurde mõtlesime hulgaliselt muid tegevusi, mis seotud külakogukonna ja lastega. Kokku kestab projekt kaks ja pool aastat ja kätkeb endas 17 erinevat tegevust,” räägib Anne suurest projektist, mille koondpealkiri on “Tegus, haritud ja koostöövalmis Lipa kant”.
Kuivõrd Anne on seotud külaelu edendamisega mitte ainult Raikkülas, vaid ka laiemalt Raplamaal, uurin, mis hoiab tema arvates Eesti küla elus.
“Minu arvates hoiavad Eestimaa külasid elus just nimelt need eestvedajad ja tegijad. Kui on eestvedaja ja tema ümber on kogunenud hea meeskond, siis külaelu edeneb. Niipea kui kõige tugevam eestvedaja eest ära kaob ja talle ei ole asendajat leitud, siis kipub hääbuma. Igas arengus on ju tegelikult tõusud ja mõõnad, aga eelkõige seisab kõik inimeste taga, kes on väga suur ja oluline väärtus,” arutleb Anne. Ta lisab, et tema ei ole Lipal üksinda see tegutseja, vaid tema ümber on palju inimesi, kes kaasa mõtlevad ja koonduvad ümber MTÜ Lipa Küla tegemiste.
Reisimine ja raamatud
Kuulates tegusaid inimesi, tahan neilt alati küsida, kuidas nad puhkavad. “Minu meelest ongi tegemine puhkus omaette. Toome näiteks sellesama mineku Saueaugu Teatritalusse. See oli ühtaegu suur korralduslik töö, aga ka väga nauditav puhkus. Mis iganes tegemised, kordaminekud ja õnnestumised on ju tegelikult mesi,” ütleb Anne naerdes ja räägib, et kui ta tunneb, et on väsinud, siis ta lihtsalt magab paar tundi ja jaksab siis jälle edasi tegutseda.
Ühtlasi meeldib talle väga reisida ja mööda Eestimaad käia. “Külaliikumisega seoses olen käinud väga palju mööda Eestimaad ja Eestimaal on väga vahvad ja toredad inimesed. Kui on abi vaja, on külaliikumise võrgustik alati valmis toetama,” kinnitab Anne.
Kuivõrd erialalt on Anne põhikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja, meeldib talle puhata ka lugedes. “Möödunud aastal käisime abikaasaga Peterburis. Ma ei olnud seal varem käinud. Reisigrupiga liikudes sai kõik väga kiiresti läbi kapatud ja see mind ei rahuldanud. Eelnevalt oli teles näidatud filmi Katariina Suurest. Pärast reisi otsustasin läbi lugeda samanimelise raamatu, siis ma lugesin veel Peeter I elulooraamatut ning Katariina poja Pauli kohta, lõpuks terve paksu raamatu Romanovite dünastiast,” räägib Anne vaimustunult. “Mul on sellised lugemise perioodid, aga kaasaegse uudiskirjandusega ma väga kursis ei ole, sest õpetajana ma viimased kuus aastat enam ei tööta. Nüüd saan lugeda seda, mida tahan, mitte seda, mida õpetajana pidin lugema” võtab Anne teema kokku.
Ei talu pettust ja hädaldamist
Kui ma ütlesin ühele inimesele, et lähen Anne Kalfiga lugu tegema, mainis ta, et Anne on väga kompleksivaba inimene, kes vist midagi ei karda. Küsin Annelt, kas ta on sellega päri. “Üldiselt ma olen selle väitega nõus jah, aga mida ma ei suuda taluda – ma ei suuda taluda pettust ja hädaldamist,” ütleb Anne ja lisab, et kui ta on lubanud midagi teha, siis on tema jaoks oluline, et ta selle tingimata ära teeks ja inimesi alt ei veaks.
“Sinuga seostub seegi, et sa oled üsna otsekohene,” ütlen Annele. “Jah, seda küll. Kui ma ikka tunnen, et see ei ole vastuvõetav, siis ma ütlen suhteliselt otse välja. Ega see ole minu jaoks kerge, sest see on olukord, mis tekitab vastasseise, aga ümber nurga ma väga keerutada ei armasta,” nendib Anne.
“Kui need vastasseisud tekivad, siis ma hiljem veidi aega põen neid asju, ega see päris mööda külge ikka alla jookse, aga kõikides asjades on kõige parem ravim aeg. Aeg on see, mis vastasseise leevendab, laseb nende üle järele mõelda ja üldiselt ma ei ole selline inimene, kes vimma peaks. See, mis on öeldud, on öeldud, ja sõnu tagasi ei võta,” arutleb Anne.
Seejärel räägime veel Uku Masingu juubelinädalast ja jalutame Lipa koolimajas ning selle ümbruses. Ühtlasi näitab Anne meile maja juures olevaid luulepinke, kus Uku Masingu ja Enn Vetemaa luuletustega sildid küljes. Seegi on üks osa ”Masing 110” projektist.
“Oskad sa öelda, miks siit teie kandist nii palju vaimuinimesi pärit on?” küsin Annelt. “Ilmselt on siin väga ärksa meelega rahvas olnud: kui rahvas on otsustanud, et tuleb ehitada koolimaja, siis on need kohalikud talumehed olnud targad ja ettevõtlikud. Talumeestel oli siin ka oma aktsiaselts viljaveski näol ja näiteks Vetemaa vanavanemate kodus oli fotostuudio. Ma arvan, et siinmail on väga ärgas vaim olnud,” arutleb Anne.
On rõõm näha, et seda ärgast vaimu Lipal tänini jagub ja on inimesi, kes selle hoidmise ja edasikandmise on oma südameasjaks võtnud.
