Mari Tammar
Absoluutselt kõik siin elus algab sellest, kuidas sa suhtud iseendasse. See mõjutab sinu tervist, sinu suhteid, sinu eneseteostust ja seda, kuidas reageerid elus ette tulevatele sündmustele.
Võiks muidugi arvata, et meie minakeskses maailmas on inimestel enesearmastusega hästi, aga nii paradoksaalne kui see ka pole, näitab minakesksus just nimelt seda, et inimesel on madal enesehinnang ja tal puudub hea enesetunnetus. Piilume natuke seda, kui salakaval on alaväärsustunne ja kuidas saavutada elutervet enesearmastust.
Eneseusk ei ole sama mis enesehinnang
“Eneseusk on usk oma võimetesse midagi saavutada – ma usun, et saan hakkama, saavutan eesmärgi jne. Enesehinnang on aga teadlikkus enda isiku väärtusest. See on minu väärtus mu enda silmis ehk mis tunne on tegelikult olla mina,” kirjutab Mia Törnblom oma raamatus “Enesehinnang!”.
Kui ma seda raamatut 2015. aastal esimest korda lugesin, tekitas see mõttekäik minus suure ahaa-elamuse, sest tõepoolest, ma usun, et olen võimeline üsna paljudeks asjadeks, ent hoopis teine asi on see, kuidas ma iseennast selle juures tunnen. Toona olin agar projektijuht ja kultuurikorraldaja ja võtsin ette päris suuri asju. Ma ei kartnud, et ma nendega hakkama ei saaks, ja asjad sujusidki üsna kenasti, aga mina ei olnud kunagi rahul. Siiani tunnen enda saavutatust harva täielikku rahulolu ja selle taga ei ole midagi muud kui madalavõitu enesehinnang.
Madal enesehinnang teeb üleolevaks
“Madal enesehinnang võib väljenduda mitut moodi. Ühel puhul ei julge inimene üldse “ruumi võtta”, ta ei ütle kunagi oma arvamust välja, seab end kõige alumisele pulgale ja püüab igas olukorras tagaplaanile jääda. Teisel puhul aga teeb inimene kõik selleks, et välja paista ning teistelt pidevalt tähelepanu ja kinnitust saada,” kirjutab Törnblom. Ta nendib, et madal enesehinnang teeb sageli üleolevaks, sest kui inimene endale ei meeldi ja ta pole enda arvates piisavalt hea, otsib ta vigu ka teistes inimestes.
Niisiis on madal enesehinnang üks väga kaval vennike, mis peidab ennast teiste inimeste pideva kritiseerimise taha. Seega, kui kuulete kedagi sageli rääkimas, et teised on idioodid, võite kindel olla, et see inimene võitleb tegelikult enda sees suure väärtusetuse tundega.
Madal enesehinnang tahab pjedestaalile
“Madala enesehinnanguga inimene ei tea kunagi, mida ta parajasti väärt on. See sõltub teda hetkel ümbritsevatest inimestest. Ta võrdleb ennast teistega, ta on alati kas parem või halvem. Või õigem oleks öelda, et kui ta pole parem, siis ta ei olegi midagi väärt,” ütleb Törnblom.
See ei käi nüüd küll kõigi madala enesehinnanguga inimeste kohta, ent ka väga suurte ambitsioonide taga võib peidus olla alaväärsustunne, sest madala enesehinnanguga inimene tunneb, et peab olema ideaalne, eksimatu ja mahtuma alati pjedestaalile. Kui ta aga tunnustatute ritta ei kuulu, on ta järelikult väärtusetu.
Enesehinnang mõjutab tervist
Törnblom ütleb, et kui me enda madala enesehinnanguga tööd ei tee, võib see ajapikku kujuneda sügavaks enesepõlguseks, millest hargnevad järjest sügavamad probleemid. Näiteks raamatus “Kõik on hästi. Tervenda enda keha meditsiini, afirmatsioonide ja intuitsiooni abil” räägitakse sellest, et eelkõige on kõik seedeelundkonna, kehakaalu, neerupealiste, kõhunäärme ja sõltuvushäiretega seotud tervisemured seotud inimese enesetunnetusega. Ent ka üldisemalt algavad kõik tervisemured kiivas enesehinnangust.
Kõik ennast põletavad liialdused – ülesöömine, joomine, töötamine, treenimine, muretsemine – algavad peast ning tõsisemad haigused on sageli kinni meie alateadvuses pesitsevates käitumis- ja mõttemustrites. (Väidetavalt mõjutab meie enesehinnang ka meie sissetulekuid ning mõistagi suhteid või nende puudumist.)
Võta end vastu sellisena, nagu oled
Esimeseks ja kõige olulisemaks sammuks peab Mia Törnblom eluterve enesehinnangu kujunemisel seda, et tuleks hakata endale kinnitama, et oled hea just sellisena, nagu sa oled. Keegi meist ei ole ideaalne, me kõik oleme oma nõrkuste ja tugevustega.
Ka üks india vaimne õpetaja Sri Bhagavan ütleb, et ei ole kasu peegli ees seismisest ja korrutamisest: “Ma olen maailma kõige edukam inimene.”
“Sind ei aita see, mida sa oled lugenud psühholoogiaraamatutest, mis räägivad positiivsest mõtlemisest. Tihtipeale positiivne mõtlemine vaid tugevdab negatiivsust. Iga kord, kui sa kordad: “Ma olen imeline/suurepärane,” miski sinu sees ütleb: “See ei ole nii.” Ja sa ainult muudad seda negatiivset veendumust tugevamaks. Kui aga selle asemel öelda: “Selline ma olen,” siis sa liigud suunas, kuhu sa loomulikult liikuma pead,” räägib Bhagavan.
Üheltpoolt tundub see nii hirmus lihtne võtta end vastu sellisena, nagu sa oled, ent ometi on enda sügavuti aktsepteerimiseni jõudmine üsna pikk tee, sest enamik neid vääruskumusi, mis meie sees kinnitavad, et me pole piisavalt väärtuslikud, on sügaval ja sageli meie mineviku ja teiste inimestega seotud.
Kui see tee teadlikult ja miks mitte ka spetsialisti abiga ette võtta, võib see tuua inimese ellu aga väga palju positiivseid muutusi. “Alles siis, kui Tanya sai tõesti aru, et eksimine on inimlik, et ta võib riietuda ka vabamalt, olla kehvem, välja kukkuda, juuksed lühikeseks lõigata ja mis kõige olulisem – oma emale pettumust valmistada, hakkas ta elu muutuma. Lõpuks, kui ta mõistis, et see oleneb ainult temast endast, kui edukana või ebaedukana ta ennast tunneb, lubas ta endal armuda mehesse, kes oli sama armas ja ebatäiuslik nagu ta ise,” kirjutab Katherina Woodward Thomas oma raamatus “Kuidas leida seda “õiget””. Ehk teisisõnu, kui sa suudad ennast aktsepteerida sellisena, nagu sa oled, suudad aktsepteerida ka teiste puudusi.
Kuidas olla õnnelik?
Olgugi et minu rännakud eluterve enesearmastuseni veel käivad, võin omast kogemusest öelda, et ka väikesed edusammud teevad elu ja enesetunde paremaks. Hiljuti jõudsin arusaamiseni, et see masinavärk, mis meis kannatust loob, on kaitsekilp, mida me mingil eluetapil oleme ehitanud, et end turvalisemalt tunda. Kui aga oma “mina” rohkem aktsepteerima õppida ja sedasi tugevaks saada, pole kannatuste masinavärki enam vaja ja me saame selle endast vabaks anda. Elu ei pea üldse olema pidev kannatamine. Minu värskeim ahaa-elamus on seesama, et ma ei peagi täiuslik olema ja edukaks ma ei pea ka ilmtingimata saama. Edukas on võib-olla hoopis see inimene, kes on õnnelikum, ja selleks, et olla õnnelik, tuleb teha kolme asja:
