Mari Tammar
7. augustil toimus Rapla keskraamatukogu õuel, Andres Ehini pingi juures Uku Masingu 110. sünniaastapäevale pühendatud Luulelõuna. Kohaletulnutele esines Jaak Johanson, kes luges tekste Uku Masingu ilmumata unenäopäevikust.
„See, et see mõte minu peale läks, on, ma arvan, Jaan Tootseni süü, kes kunagi ühe ööülikooli saate, kus Evald Saag rääkis Uku Masingust, sõlmis kokku lauluga, mille ma keskkooli lõpu jumbuna Uku Masingu luuletusele tegin,” arutles Jaak selle üle, miks just teda paluti Uku Masingu loomingut esitama.
„Ka mu enda jaoks on see laul olnud tähtis. See on 11. klassi suvel Saarnaki laiul tehtud laul. See oli looduskaitseala ja meie käisime seal jõnglastena tööd tegemas. Me taastasime seal vanade meistrite käe all vanu rookatuseid. Ühtlasi käis sealt Saarnakilt läbi hulgaliselt isemõtlejaid ja iseolijaid ja sageli oli neil kaasas ka raamatuid ja mõned tulid lausa kohvriga, mis täis käsikirju,” jutustas Jaak oma esimesest kohtumisest Uku Masinguga.
Nimelt saanud ta nende salapäraste kohvritega ka ise laka peal tutvust teha ja neis olnud käsikirju lugeda. „Usun, et kõik need ümber trükitud käsikirjad, mis toona Masingust liikvel olid, ma seal 10.-11. klassi jõnglasena ka läbi lugesin,” rääkis Jaak.
Nõukogude võimu kontekstis ei leidnud suurem osa Masingu loomingust avaldamist ja see rändas hoopis ümbertrükituna või käsikirjaliste koopiatena ärksamate inimeste vahel käest kätte.
Samas nentis Jaak, et ega ta suurt midagi aru saanud – „aga kes sellest Uku Masingust siiamaani aru saab,” muheles Jaak. „Need tekstid rikkusid mõnes mõttes elu ära, sest sa said aru, et maailm on palju, palju suurem, kui sellest on üldse võimalik aru saada, ja selle eest Ukule suur tänu,” võttis Jaak oma meenutused kokku ja esitas kõne all olnud laulu, mis loodud inspireerituna Uku Masingu luuletusest „Taanduja palve”, kirjutatud 1935. aastal.
Vaade alateadvusesse
Seejärel luges Jaak ette Uku Masingu unenäopäevikut, mis Jaagu sõnul ehk oma luulelise ja kujundliku tekstiga veel enamgi luuletused on kui luuletused ise.
Jah, tõepoolest olid need üles kirjutatud unenäod, mida Masing oli läbi aastate üles tähendanud, väga kaunikõlalised, rikkad erinevate loodusmaastike ja mütoloogiliste tegelaste poolest. Vahest olid need liiga abstraktsed, et suuta kujutluspildiga kaasa rännata.
Oli mõnes mõttes vägagi intrigeeriv vaadata sellisel viisil eesti geeniuseks nimetatud mehe alateadvusesse ja püüda järele jõuda neile nägemustele, mis öösiti seda meest valdasid. Ometi väsisin ära ja ei jaksanud kogu aeg loetud sõnade küljes rippuda. Hakkasin mõtisklema hoopis selle üle, et huvitav, mis mõtteid väike Uku Masing poisikesena seal Lipa külas mööda kruusateed kodunt kooli kõndides võis mõelda ja kas juba toona see väike Uku suure maailma olemuse üle oma pead vaevas.
„Ma seisin ühe üsna väikese tiigikese kaldal. See oli nagu mägestikujärv küngaste ja kivimürakate vahel. Ja mina vaatasin üle mägestiku tiigile, ent mu pää ei küüninud kuidagi pilvi,” luges Jaak Masingu unenäopäevikust.
„Ma nutsin. Tundsin end olevat väheldase ja väikese…” jäi mulle kõlama loetust veel üks rida ja ma mõtlesin, kas tõesti võis nii suur teadjamees tunda end unenäos väiksena. Ent teades, et Masingu puhul oli tegemist uskliku mehega, usun, et ta väikesena tundis end maailma avaruse ees, mille piiritust nägema küündis tema ehk paremini kui enamik teisi inimesi.
Lõpuks kutsus Jaak kõiki enda järel üht Masingu luuletust regilauluvormis laulma. Oli hea meel tema eestütlemisel laulda ja saada sedaviisi meie maakonna suurkuju paremini tundma.
