Kultuurilisa KUKITEMUKI: Millist loomingut, millist kultuuri tuleks meie aega luua?

13.-14. septembril tuleb Raplas taas kultuurifestival „Särin”. Festivali programmist leiab teiste seas Tõnu Õnnepalu ja Toomas Pauli. Lähtuvalt seekordsest KuKiTeMuKi teemast, pöördun oma põletava küsimusega just nende meeste poole ja palun neil mõtiskleda selle üle, millist kultuuri ja loomingut tuleks meie aega luua.
On rõõm neid mehi sügisel Raplas kohata.

Tõnu Õnnepalu, kirjanik

See on tõsi, et igasugune looming peab kõigepealt kõnelema oma ajale, omast ajast ja omas ajas. Sama tõsi on ka see, et ta peab olema oma ajast ees. Vastuolu. Üks neist näilistest, millest loominguvald kubiseb. Kui lähemalt vaadata, vastuolu pole. Ajast ees olek tähendab tegelikult seda, et aeg ise on alati endast maas. Inimesed, kui nad ei süvene ja elavad oma igapäevast töö- ja murederohket elu (mis on üks paratamatustest), vaatavad oma aega ikka mineviku ja harjumuste tagurpidibinokliga: see teeb kõik lähedase kaugeks.
Kunstniku tööks ja missiooniks on ennast teistmoodi pingutada, tõusta sellest igapäevast välja ja vaadata seda nii, nagu ta on, otse. See tundub lihtsamast lihtsam, aga pole sugugi. Või noh, lõpuks muidugi on, niisamuti kui müüriladumine on lihtsamast lihtsam, kui seda oskad. Kui veel ei oska, pole.
Kunstniku (kirjaniku, luuletaja, lavastaja, filmitegija jne) ülesanne on olla siin ja praegu, vaadata otsa oma ajale, silma pilgutamata ja pilku ära keeramata. Ja anda sellest tunnistust. Ses mõttes vajab iga aeg aina uut kunsti, uut tunnistust, tahab enda kohta teada, mis ta on (no tahab ja ei taha, eks piinlik ole ju ka!). Sellele vajadusele ei vasta ei ajakirjandus ega muu meedia, kuigi võib näida vastavat. Aga ei, needki on ennem pilgu kõrvalejuhtijad. Kuid samas on see oma ajale tunnistajaks olemine kunsti üks ja õieti alles teine ülesanne.
Esimene on luua ilu. Ja ilu on ajatu. Kuid imelikul kombel sünnib ikka ja jälle sellestsamast ajast. Ilugi, et ta oleks ilu, et ta meie hinge vabastaks ja ülendaks, peab olema värske, just sündinud. Otse meie silme all. Nagu looduses. Mida me seal märkame? Uut. Esimest pääsukest, esimest õunapuuõit, esimest punast pihlakakobarat, esimest kirjut lehte, esimest lund. Kunstnik peab olema see võlur, kes need igavesed uued asjad meie hinges ikka ja jälle elavaks teeb. Ja meid ühes nendega.

Toomas Paul, teoloog

Omast kohast on intrigeeriv, et sõna “kultuur” on pärit samast ladina tüvest, kust tuleb ka “kultus” – verbist colo (colui, cultum, colere). Keskajal kasutati sõna cultura peamiselt põlluharimise kohta.
Kultuur on harimine ja arendamine. Midagi, mis ei ole loomult looduslik ega teki iseenesest, vaid eeldab hoolt ja viljelemist. Nagu põld vajab harimist, nii ka vaimne kultuur.
Tuleks luua kultuuri, mis on ajatu. Mis kõnetab inimesi ka teistel aegadel või isegi teistes kultuurides. Loomulikult, seda ei ole kerge teha. Ei saa võtta kätte ja öelda või mõelda, et “nüüd ma kirjutan igavikulise oopuse”. Šedöövrid saavad otsekui juhuslikult tekkida. Paljud peavad proovima, kuigi õnnestub vähestel. Aga kultuurikiht peab olemas olema, ka “vähemväärtuslik” on vajalik, et sellest pinnasest võiks midagi suurepärast sugeneda.
Semiootik Juri Lotman on rõhutanud kunstiloomingu erinevust teadustekstist. Õnnestunud kunsti­teosed paistavad silma oma keeruka informatsiooni säilitamise ökonoomsusega. Enamgi veel – nad võivad ajaga suurendada neis sisalduva informatsiooni hulka.
Ei ole ükskõik, mida taotleda: kas pelka publiku meelelahutust või hoopis meeleparandust. Olen teoloog ja see määrab ära mu hoiaku ja vastuse küsimusele: millist loomin­gut, millist kultuuri tuleks meie aega luua? Vaja läheks sügavuse dimensiooni, filosoofilise terminiga: transtsendentse taju. Inimene ei jää viimselt rahule pelgalt komfordi kasvuga. Seda enam, et vältimatu kollaps juhtub üsna kindlalt ja peatselt (vt minu “Moore’i seadus ja Seneca efekt”, ML 27.06.2019).
Semiootik Mihkel Kunnus lõpetab paavst Franciscuse entsüklikat “Laudato si” arvustades mõtlikult: “Kahtlus on inimese pärisosa ja Jeesus, kes oli tõeline inimene ja tõeline Jumal, kahtles veel ristilgi. Kui meie ökoloogiline päästeprojekt siiski luhtub ja inimesel tuleb miljardite kaupa kõngeda, siis kuluks hädasti ära see vana hea surmajärgsusele orienteeritud kristlus, mille edu ja tugevus seisneski naeratuse toomi­ses surijate nägudele.”
Olen Mihkliga sama meelt.