Mathura, “Särina” kultuuriprogrammi juht
„Särina“ kirjandusprogramm on alati püüdnud mõista kirjandust enamana pelgalt kirjapandud raamatuist ning kombanud kirjanduse kui nähtuse piire, otsinud selle kokkupuutepunkte teiste kunstide ja nägemustega elust. See on püüdnud näha, kuidas kirjandus peegeldub elus ja kuidas elul endal on oma narratiiv ja poeetika, üks pole teisest eraldi seisev.
Nii näiteks on Piret Päär ja Jan Kaus arutlenud, mis on lugu ja selle roll tänases päevas, või Erkki-Sven Tüür ja Joonas Hellerma lugenud katkeid oma lemmikraamatuist. Rääkimata saami luuletaja Niillas Holmbergi improviseeritud joig läinudaastasel festivalil. Olen püüdnud ka leida esinejaid ja kooslusi, kes pakuks midagi ainulaadset ja kordumatut, hetke, mille tunnistajaks olla ja mida meenutada. Neist taotlustest olen lähtunud ka selleaastaste esinejate ja teemade valikul.
Valdur Mikita on kirjutanud veidi ilukirjandust, aga ennekõike on ta tuntud muidugi ühe praeguse aja Eesti olulise mõtleja ja mõtestajana. Tal on korda läinud sõnastada midagi, millele ilmselt paljud meie hulgast mõelnud, aga millele me pole ise osanud nime ja kuju anda. Piir müütilisuse ja pärismaailma vahel on seejuures tema raamatutes tihtipeale hajus, üks mõjutab teist ja vastupidi, nagu põlismaisele maailmapildile kohane.
Tõnu Õnnepalu on kirjanik, kelle kohta öeldakse vahel, et teda on huvitav lugeda ka siis, kui kirjutab justkui eimillestki. Mulle tundub, et põhjus selle taga on see, et tal on harv oskus näha ka lihtsas ja triviaalses üksikasjas midagi olemuslikku – ka maailma juhuslik detail on terviku peeglikild, kuhu vaadates näeme ühel või teisel moel vastu vaatamas mitte ainult maailma, vaid ennekõike just iseend.
Toomas Paul on aga üks neid väheseid, kes on püüdnud religiooni vaadelda – või ka religioonist välja vaadata – läbi inimlikkuse palge, otsides meis seda ühisosa, mida ka religioon küll uurib, kuid mis liidab meid ka siis, kui me ühegi kirikuga otseselt osadust ei tunne. See on püüd näha religioonis pigem inimese ja elu mõistmise õpetust, ning vastupidi, inimese ja elu mõistmise püüde religioossust, pühadust.
Ta esindab ka põlvkonda, millest meil ehk viimased viivud veel midagi vahetult õppida ning põlvkondade sidusus on samuti midagi, mis mulle kirjanduses ja kultuuris alati oluline olnud.
Mis neid kolme kõnelejat minu jaoks ühendab, on see, et oma vaiksel moel ütlevad nad kõik midagi oma ajas väga olulist ja ühtaegu sellist, millest lihtne mööda vaadata. Nende öeldut võib vahel pidada ilmseks, aga tunnen, et just seetõttu nõuab see meilt kõige hoolikamat ja teadlikumat tähelepanu. Nad ütlevad midagi isiklikku ja just seeläbi ka universaalset.
Valdur Mikitaga kõnelen reede, 13. septembri õhtul lugemisoskustest väljaspool kirjasõna – kuidas lugeda ööd? Aga ehk ka kuidas lugeda metsa, kuidas lugeda tuulevirvendust veel, vaikust ja vaikimist me ümber, ja paljusid teisi kirjaviise. Toomas Paulil ja Tõnu Õnnepalul olen palunud mõtiskleda selle üle, kas ja mida on enne sõna välja ütlemist või kirjutamist vaja, et too saaks öeldud nii, et sõna on tõepoolest teostunud sõna, mitte pelk helind või tähekombinatsioon.
Nende kolmega selleaastane kirjandusprogramm siiski päriselt ei piirdu, laupäeva hommikul pakub meile sidusust noorema lugejate põlvkonnaga Supilinna salaseltsi lugude autor Mika Keränen – kes on ka omapärane kulgeja nähtuste, keelte ja maailmade piiril, sest kõik ta lood on seatud tema enda vahetusse pärisümbrusse ning on seeläbi omamoodi tänukirjad omaenda eluümbrusele.
