Tähtpäevad ja sellest, mis neist johtub

Teisipäeval tähistasime taasiseseisvumispäeva. Tõsi, pigem vaoshoitult kui ülevoolavalt. Kuigi rõõmustamiseks võiks ju põhjust küllaga olla – kakskümmend kaheksa aastat tagasi Nõukogude impeeriumi lagunemise järel iseseisvunud riikidest oleme majanduskasvu, seega ka heaolu, kehtivate vabaduste ja julgeoleku osas kahtlemata kõige paremal positsioonil. Kindlasti on see meie vaba, loomingulise arengu vili.
Iseküsimus, kas me tohime täna öelda, et meil on see ühtlasi ka kõige kindlamal alusel, et meiega ei saa enam midagi hullu juhtuda. Kindlasti mitte. Vabadusega on nii, et see ei ole iseenesestmõistetav kategooria, seda tuleb iga päev ja iga hetk väga hoolikalt hoida ning me kõik, reakodanikust kuni peaministrini vastutame selle eest, nagu tuletas president 20. augusti õhtul Roosiaias peetud kõnes meelde, sest kõik selles maailmas on väga habras ja võib ühest valest liigutusest katki kukkuda. „Isegi kui alati käega kärbsepesa ei tee, võib suuga tehtud suure linna mõju olla märkimisväärne,” hoiatas president.
Meile, eestlastele, kes me oleme ühe korra oma riigi juba kaotanud, peaks see hoiatus pikema seletuseta selge olema. Vabadust on väga kerge kaotada ja uskumatult raske taas tagasi saada. Oma riik ja kodanike vabadused ei ole asjad, millega isiklike huvide või hetkeemotsioonide mõjul mängida. Keegi meist ei tohi leppida sellega, et rikutakse reegleid, mis on meie enda poolt põhiseadusega kehtestatud.
Kas homme, kui täitub kolmkümmend aastat legendaarse Balti keti päevast, oleme õnnelikumad? Vaevalt. Õnn ja rahulolu ei ole tujud, mis võivad päikesepaistest sõltuda. Paratamatult kanduvad tänased mured homsesse edasi. Võib-olla isegi võimenduvad, sest toovad värskelt meelde selle, mille pärast kolmkümmend aastat tagasi üksteisel käest kinni hoides riskisime.
Aga uhked peaksime olema küll. Just selle üle, et oleme eestlased. Me oleme olnud mitmete ainulaadsete ideede algatajad ja nende elluviijad. Balti kett oli ju meie idee. Siinkohal tasub meenutada, et pisike keti proov tehti aasta varem, 1. oktoobril 1988, Rahvarinde asutamise kongressil, kui kogu Eestist kokku sõitnud delegaadid koos pealinlastega võtsid kätest kinni hoides Tallinna vanalinna elavasse rõngasse ja kõmistasid hoiatavalt: „Eestimaa on meie kätes!”
Aga on veel üks, meile väga oluline ning maailmas nii nutikuselt kui ka julguselt silma paistnud ettevõtmine, millest käesoleval aastal möödub samuti 30 aastat. Jutt on kodanike komiteede liikumisest, millega registreeriti ühe kord juba olemas olnud, siis kaotatud, aga visalt meeles püsinud riigi kodanikud ning nende järeltulijad. Just see liikumine andis meile õiguse taastada oma riik ja kohustab meid, tänaseid kodanikke vastutustundlikult kättevõidetut hoidma.