Helerin Väronen
Kohila raamatukogus on kuni septembri lõpuni vitriinides üleval Eesti Köitekunstnike Ühenduse korraldatud rahvusvaheline köitenäitus “Väike prints”. Näituse kuraator on Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu säilitamise peaspetsialist Rene Haljasmäe.
Köidete aluseks on prantsuse kirjaniku Antoine de Saint-Exupéry populaarne muinasjutt “Väike prints”. Enne, kui trükimuuseumi eestvõtmisel valmis eksklusiivse käsitööna vanade masinatega, piiratud ja kõrgtrükis tehtud nummerdatud tiraaž “Väikest printsi”, saadeti kahekümne neljale Eesti, Läti, Leedu, Soome ja Rootsi köite- ja nahakunstnikule teose poognad, et nad saaksid luua raamatust oma nägemuse.
Raamatukoguhoidja Tiiu Talu sõnas, et põhjus, miks Kohila on üks neist vähestest kohtadest, kuhu näitus jõudnud, peitub tema pikaajalises koostöös nahakunstnike liiduga. Esimene ühine näitus toimus umbes üheksa aastat tagasi. Rändnäitus, mida esmakordselt eksponeeriti Tallinna Ülikooli akadeemilises raamatukogus, on olnud vaatamiseks väljas Tartu Trüki- ja Paberimuuseumi galeriis, Pärnu keskraamatukogus, Viljandi linnaraamatukogus, Saare maakonna keskraamatukogus ning Kohilasse jõudis see Rakverest, Lääne-Viru keskraamatukogust. Kohila raamatukogu on ka viimane koht, kus seda Eesti pinnal näeb, kuna sealt rändab ekspositsioon edasi välismaistesse raamatukogudesse.
Kolmele kunstnikule anti välja ka preemiad. Eesti Trüki- ja Paberimuuseumi lemmikuks oli Tulvi Turo kaanekujundus, nahaliit kuulutas parimaks Eve Kaareti töö ning Tallinna Ülikooli akadeemilise raamatukogu lemmik oli Ilizane Grinberga köide. Facebooki publikuhääletuse lemmikuks kujunes Maarja Roolahti töö. Lisaks märkis žürii ära Kaia Lukatsi, Lennart Männi, Leelo Leesi, Rüno Kulveri ja Tarja Rajakanga tööd. Kõiki paremaid töid küll Kohila näitusel ei ole, kuid neist on olemas pildid.
Iga töö juures on välja toodud kasutatud materjalid ja tehnikad. Nahana on enim kasutatud kergestitöödeldavat taimparknahka. Kuid leidub ka haruldasi nahkasid, näiteks on Tarja Rajakanga köide tehtud põdranahast. Tehnikatest on palju kasutatud näiteks iidset nahavoolimist, kuid leiab ka töid, millel on kasutatud naha värvimist, aplikatsiooni, intarsiat, pimetrükki, Belgia peidetud pistet, raamatukoguköidet, lehtkuldamist. Osa kunstnikke on lasknud fantaasial lennata ja materjalidega eksperimenteerinud, osa jäänud aga klassikaliste materjalide ja tehnikate juurde. Kahel tööl on näha taaskasutust ja mõni kunstnik on teose loomisel kasutanud kunstmaterjali, näiteks plasti.
Raamatukoguhoidjal Tiiu Talul endal on nahatööde vastu suur huvi. Kunagi noorena on Talu natukene õppinud Rapla nahakunstniku Jüri Rütmanni käe all, kunstiinstituudi kursustel ja köitekursusel käinud. Näitusel olevaid töid on ta lähemalt uurinud ja “Nahkehistöö” raamatu abil on ta enda jaoks selgeks teinud, millised köidete kirjeldustes toodud tehnikad teoste peal välja näevad. Kes vähegi köitekunsti või nahatöödega kokku puutunud, saab Kohila raamatukogus olevalt näituselt tõelise inspiratsioonisüsti, loomaks ka ise midagi kaunist ja kordumatut.
Huvi “Väikese printsi” kordustrükkide ja etenduste vastu on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud. Selle põhjus on suuresti see, et Antoine de Saint-Exupéry autoriõigused on aegunud, litsentsitasusid ei pea enam maksma. Kuid peale on kasvamas ka uus põlvkond noori, kes enda jaoks “Väikest printsi” avastab.
