Astra Põlma
23.-25. augustil sai taas teoks Raplamaa harrastajate korraldatav suvekool, seekord juba seitsmendat korda. Harrastusteatrite kokkusaamine suve lõpus on hea algus uue hooaja käivitamiseks – tullakse kokku, meenutatakse varem õpitut, saadakse juurde uusi teadmisi ja avardatakse silmaringi. Seekord keskenduti sellele, kuidas olla laval kuuldav ja kuidas oma lugu interpreteerida.
Koolitamas olid oma ala meistrid, kelle elus on Järvakandiga kokkupuudet olnud.
Koolituse avas Peep Pedmanson, kes laiemale hulgale on tuntud kui menukate seriaalide kirjutaja.
Peebu teema oli „Lugu ja kontekst”. Loo konteksti mitte tabamine on Pedmansoni arvates kõige suurem kirstunael, mille otsa üks lavastaja (näitetrupp) võib komistada. Loeng oli väga huvitav ja varustatud eluliste näidetega. Stsenaristi vaatenurgast avati meile etenduse olemus ehk siis milline peaks üks lugu olema, et see publikut paeluks. Etendus on siis korda läinud, kui publik unustab hetkeks oma tavaelu ja mured. Seega ei tohi alahinnata ka harrastusteatrite olulisust inimeste heaolu saavutamisel.
Reedene koolipäev jätkus vabalavaga. Õhtu teema oli „Emakeele kaunis kõla” ja saime näha nelja kava. Kuna piduõhtu toimus bistroos, kujunes kenaks avapauguks Järvakandi poolt esitatud lugu eluolust vanal ajal kõrtsileti taga. Kodila oli väga põhjalikult valmistunud ning esitamisele tuli luulekava, mis oli kokku pandud laulutekstidest. Aive Küünarpuu Hagerist oli kokku pannud luulelise terviku Eesti selle aasta taimedest-lindudest.
Etteasted lõpetasid Stelle Enn ja Ariina Süvirand ülevaatega tänapäeva noorte keelekasutusest.
Laupäeval oli kohal koguni kolm koolitajat. Lavakõnest rääkis Margus Abel. Saime teada, et ehkki etenduses suhtleme partneriga, on kõige olulisem ikkagi publik. Selleks, et ennast selgesti kuuldavaks teha, saime uusi nippe ja harjutusi.
Sirje Medell tegeleb juba aastaid inimeste laulma õpetamisega. Saime kogeda, kuidas tekivad hääled inimkehas ning kuidas neid välja tuua. Väga oluline on kohalolek ja keskendumine sellele, mida öelda tahetakse.
Kolmas koolitaja Rein Agur on võtnud oma südameasjaks nukuteatri propageerimise ja laiema kasutusele võtu. Selgub, et nukuteater kui teatrivorm kannab endas sügavat filosoofiat ja on mõeldud tegelikult hoopis täiskasvanutele. Tunnis saime proovida, kuidas on juhtida kolmekesi üht varrasnukku või kuidas tavalistest porolooniribadest saab luua nuku. Saime teadmisi, kuidas luua nukuga muusika ja luule abil tähenduslik kompositsioon.
Pärastlõunal läksime rekreatsiooniretkele rappa ja Raplamaa tunnuslause „Rabab ja rokib!” leidis kinnitust. Matka algus tundus mõnele rabavalt šokeeriv, aga järgmisel päeval selgus, et „rokkis” ikka küll.
Meie suvekoolide traditsioon on, et koolituse lõpetab üks vägev „lõpupidu”, seekord aitas meeleolu luua ansambel Metsik Lääs. Ühisel lõpuõhtul sai otsustatud, et saame kokku ka järgmisel suvel!
Minu erilised tänud Mikk Merekivile ja Rea Uuenile, kes Järvakandi poolelt sündmust korraldamas olid!
