Siim Jõgis
23. august on Eesti rahvale olnud ajalooliselt mitmepalgeline kuupäev. Märkimisväärsel kohal on nii aastad 1939 kui ka 1989, ent väga vastandlikel põhjustel. 1939. aastal panid sel kuupäeval kaks totalitaarset suurvõimu jõuliselt ning salaja paika mõjusfäärid Ida-Euroopas, aga 1989. aasta sündmused on sellele täpne vastand. Ligi kaks miljonit inimest hoidsid kätest kinni Tallinnast Vilniuseni ning demonstreerisid rahumeelselt läänemaailmale Baltikumi vabadustahet.
Äsja möödus 30 aastat nendest ajaloolistest sündmustest. Eriti esinduslikult tähistati seda Raplamaa külje all Käru alevikus.
Reede, 23. augusti õhtu oli Kärus mõnus ja sume. Õhus oli tunda hilissuve aurat. Pihlakamarjad olid juba punased ning osa puulehti kergelt kollakad. Bussipeatuses lömitasid mõned poriloigud. Mõned kohalviibijad teadsid rääkida, et kolmkümmend aastat tagasi, 23. augustil 1989, oli samasugune ilm. Suvine, ent juba paistsid kergelt välja ka varajase sügise märgid.
Käru on Balti keti kontekstis igati märgiline paik. Kohe maantee ääres asub seal mälestusmärk, mis on pühendatud just sellele sündmusele. Autoga kiiresti mööda sõites võib see jääda küll märkamata, kuid teadlikult otsides on seda kerge silmata. Balti keti mälestusmärk koosneb kolmest kivist (sümboolselt kolm Balti riiki), mis on ühendatud rauast ketiga. Ka reedesel tähistamisel kandis see mälestusmärk olulist rolli. Käru oli selles suhtes õnnelik paik, et Balti kett kulges sealt läbi. Samal ajal taastati ka Käru paisjärve ning selle põhjast need kolm kivi kätte saadigi. Ritta seati need samal päeval – 23. augustil vahetult enne Balti keti tegelikku toimumist.
Paul Sepp kirjutas oma meenutustes, et kivide paigaldamisel osalesid paljud. “Majand abistas tehnikaga. Rein Piiri soovitusel otsustati sadamast hankida ka jupike ankruketti. Mälestusmärgi tahvli kavandi tegi Leo Eensoo. Tahvli enda valmistas Ants Eensoo. Raha saamiseks korraldati korjandus. Kahjuks ei saanud tahvel õigel ajal valmis. Majandi keevitaja valmistas ajutise,” seisab kirjas Paul Sepa meenutustes.
Korraldajatel oli kogu sündmus põhjalikult läbi mõeldud ja ette valmistatud. Tegevust jagus terveks õhtuks. Juba varem olid korraldajad õhku visanud üleskutse, et inimesed riietaksid end kaheksakümnendate lõpule kohaselt või võtaksid kaasa mõne eseme, mis seda ajastut meenutaks. Oli näha, et üleskutsele vastati agaralt. Silmata võis nii erksavärvilisi dressipluuse, nokamütse, kaheksakümnendate aastate autosid kui ka plakateid, mis seisid ka Balti ketis ning kandsid näiteks sellist teksti – “Toetame Eesti Kongressi kokkukutsumist”.
Ain Vaino piltide näitus
Õhtu sai alguse Käru kirikus sõnavõttude ja näituse avamisega. Ürituse avakõne pidas Türi vallavanem Pipi-Liis Siemann. Ta ütles, et ainult siis, kui meie sellest räägime, kuulevad Balti ketist ka meie lapsed ja lapselapsed. Samuti kiitis ta reedese ürituse korraldajaid, sest tegemist oli puhtalt kohaliku kogukonna seest välja kasvanud sündmusega. Peakorraldaja oli Aivi Palling.
Ajaloolise ülevaate Balti ketist andis poliitik Siim Kallas. Ta rääkis, et Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide sõlmimine on tänase päevani kahe riigi – Saksamaa ja Venemaa jaoks häbiplekk. Ta meenutas, et kui oli ühes oma Brüsselis peetud kõnes Molotov-Ribbentropi pakti maininud, tuldi talle hiljem ütlema, et Saksamaa esinduse juures ei olnud ilus seda teha, sest selle üle tuntakse häbi.
“Balti kett oli maailma ajaloo sündmus. Tagantjärele võib see kõik tunduda emotsionaalne, kuid selles oli ka palju riski,” rääkis Kallas oma sõnavõtus.
Käru kirikus avati ka näitus “Balti kett 1989 Kärus”, kus on üleval nii pildid kui ka meenutused 23. augustist 1989. Üles on riputatud Ain Vaino tehtud pildid sellest päevast. Lugeda saab ka Paul Sepa meenutusi, millest on võetud ka eespool välja toodud tsitaat. Südamliku meeleolu loomiseks oli igati kohane ka kontsert, mis näituse avamisele järgnes. Kirikukontsert “Õhtupalved muusikas” kestis umbes tund aega, siis jätkus tähistamine värske õhus eelnevalt mainitud mälestusmärgi juures.
Seda võib pidada kogu õhtu naelaks. Korraldajad olid välja pakkunud igati ambitsioonika plaani – taasluua Balti keti see lõik, mis kolmkümmend aastat varem Kärust läbi läks. Ja sealjuures oli kohal palju neid inimesi, kes samas paigas kolmkümmend aastat varem tõepoolest ka seisid. Muidugi oli ka nooremaid, kelle jaoks oli see esmakordne kogemus. Kui silma järgi hinnata, võib öelda, et seekord seisis rivis kuni sada inimest. Võib-olla päris sadat täis ei tulnud, kuid see number võis jääda üsna sinna lähedale. Lehvisid nii Eesti kui ka Leedu rahvustrikoloorid. Huvitav oli, et üritusest võttis osa ka üks Leedu perekond, lehvitades oma maa lippe. Samuti sõitis Balti keti taasloomisest mööda Leedust tulnud autokolonn, mis oli oma maa lippudega varustatud. “Eestimaa on meie kätes,” kõlas hüüetena üle Käru aleviku ning hõiked kestsid oma tubli minuti. Hetkeks jõudis peast läbi joosta mõte: “Sedasi see vabadus kolmkümmend aastat tagasi tuligi!”
Kolm laulu
Sume suveõhtu jätkus meenutustega Balti ketist ja seda ümbritsenud sündmustejadast. Teiste seas rääkisid oma mälestustest endine Käru vallavolikogu esimees Paul Sepp, Töötukassa Raplamaa osakonna juhataja Ilvi Pere ning fotograaf Aare Hindremäe. Lauldi ka ajastule kohaseid isamaalisi laule. Laululehtede abiga said kõik oma hääle lahti laulda. Kavas olid sel korral “Mu isamaa armas”, “Laul Põhjamaast” ning “Eesti lipp”. Kõik klassikalised ja kaunid laulud, mis garanteerisid kõigile kohalviibijatele isamaalise enesetunde.
