„Rahva tahet saab väljendada ainult rahvas ise.
Keegi teine ei saa Sinu ja minu eest kätt tõsta.
Sellepärast peame ise homme kohal olema.
Need, kelle kodust tee mööda läheb,
ei pruugi kaugemale minna.
Tulge poole seitsmeks oma talutee otsa
ja ühinege seal ketiga.
Homme ei ole pealtvaatajaid.”
Üleskutse 22.08.1989
Raplamaa Ühistöö esilehel
Mari Tammar
Just selle väljavõttega Ühistöö toonasest esiküljest algab Telliskivi Loomelinnakus avatud elamusnäitus „Balti kett 30. Üks ajalugu, kaks miljonit lugu“.
Kuimetsast pärit Kata Maria Metsar (endise nimega Saluri), kes on näituse projektijuht ja üks kuraatoritest, ütles, et neid võlus eriliselt just see lause „Homme ei ole pealtvaatajaid”, sest nii tõesti ka 30 aastat tagasi oli. Loomelinnakus 23. augustil avatud näitus pakub aga nii pealtvaatamise kui ka pealtkuulamise võimalust.
Kohtume Kata Mariaga mõni tund enne näituse avamist. Siis on näitusesaaliks kujundatud pikk koridor veel sagimist ja ettevalmistusi täis.
Seintele on trükitud olulisi daatumeid Balti keti loos, erinevaid toonaseid hüüdlauseid ja tsitaate ning väljavõtteid ajalehtedest. Seinal jookseb video, näituse lõpetab kokkuvõtlik ajatelg ning võimalus end Balti ketis pildistada. Kõige olulisemad on näitusel aga helilõigud, mille kuulamiseks saab end pehmele tugitoolile toetada. Kõlavad nii arhiivikatked kui ka tavaliste Eesti inimeste mälestused toonasest päevast.
Ühe noore inimese, toona 16-aastase neiu mälestused sellest, kuidas ta Balti keti päeval elus esimest korda kotlette küpsetas ja kuidas see päev oli esimene rõõmus päev pärast ta isa surma, tõi mulle pisarad silma. Liigutavaid mälestusi oli aga teisigi.
Kata Maria räägib, et näitus sündis tegelikult vaid kolme kuuga, ent nad lohutasid end sellega, et Balti keti korraldamiseks oli aega vaid üks kuu.
„Ma ise ei ole elanud Nõukogude Liidu ajal ja ma ei kujutanud tegelikult ette, mis tähendab Balti kett. Lugesin neid lugusid, mis on väga emotsionaalsed ja see emotsioon üllatas,” rääkis Kata Maria näituse koostamisest ja lisas, et see, kui õppida ajalugu tundma, teeb tänases päevas elamise palju õnnelikumaks. „See annab hästi palju juurde ja annab oskuse märgata head, mis meil tänases päevas on, aga mis toona oli nii uskumatu, et pidi võtma hiiglaslikku ketti,” räägib Kata Maria. Ta ütleb kokkuvõtvalt, et Balti ketist näituse koostamine andis talle hästi palju filosoofilist mõtteainet toonastest unistustest ja tänasest Eestist. „Näiteks näeme täna, et see vabadus, mida toona igatseti, on igaühe jaoks erinev,” mõtiskleb neiu.
Kata Maria üks ülesannetest oli ka välja valida näitusel kõlavad lood ning selle jaoks luges, kuulas ja vaatas ta läbi kõikvõimalikud materjalid. Näitusele valis ta välja kümmekond lugu. „Kriteerium oli see, et lugu peab edasi kandma emotsiooni ja avama ka selle hetke ajalugu – kuidas mindi, mida tunti, mida mõeldi,” selgitab Kata Maria.
Näitus on valminud okupatsioonide ja vabaduse muuseumi Vabamu egiidi alt. Ühtlasi koguti selle projektiga koostöös ERR-iga ka uusi mälestusi.
Minu jaoks algaski Balti keti 30. aastapäeva tähistamine minu ema tagasihoidlikust teatest, et ta saatis oma mälestused Balti ketist ERR-i ja nüüd helistati ja teatati, et meid tullakse filmima. Ühel päeval olidki filmimehed meie õuel ning algas saatesalvestus, mida 23. augusti õhtul ETV ekraanil esmakordselt näidati.
Selline üheskoos meenutamine, mõtete jagamine ja mälestuste kuulamine tõi toonase päeva sündmused kuidagi eriliselt lähedale. Ka see teeääres üheskoos Balti keti mängimine ja mööduvatele autodele lehvitamine rekonstrueeris minu jaoks sündmusi, mida ma oma noore ea tõttu mäletada ei saa, ent milles ma siiski osaline olin.
Selle näituse külastamine, mille pealkiri on „Üks ajalugu, kaks miljonit lugu“, pani äkitsi tundma seda, et ka minu väikene lugu on osa 600 kilomeetri pikkusest mälestusteketist. Ja nagu ma ka saates ütlesin, on erakordselt oluline, et neid lugusid edasi räägitaks, edasi pärandataks, sest need loovad meie tänast enesetunnetust.
Mis aga kõige olulisem – see näitus meenutas, et homme ei ole pealtvaatajaid, mis kehtib ka täna. Ka täna ei saa sinu eest keegi teine kätt tõsta. Meie ise oleme need, kes oma riigi lugu loovad.
