Siim Jõgis
“Müüa maad! Miks siis mitte ka õhku, pilvi ja ääretut merd koos maaga maha müüa? Kas ei andnud Suur Vaim neid kõiki vaid oma lastele kasutada?” Selle tsitaadi autor on ameerika shawnee indiaanlaste pealik Tecumseh aastast 1810. Toona kritiseeris ta osa põlisameeriklaste soovi müüa maad uusasunikele Euroopast, kuid oma kaalu kannab see väljaütlemine ka nüüd 21. sajandil. Tõepoolest, kui eetiline on ühe suure maalapi müümine ühelt riigilt teisele?
Alles hiljuti kerkis see küsimus päevakorda. Gröönimaa – rohkem kui kaks miljonit ruutkilomeetrit arktilist kõledust ning jääväljasid, kus elab ligikaudu 56 000 inimest. Umbes kaks korda sama palju kui Rapla maakonnas. Ometi tekitas Ameerika Ühendriikide president Donald Trump parajalt furoori, kui käis välja idee maailma suurim saar USA-le osta. Geopoliitilises plaanis on võimalik ju aru saada, miks Ameerika Ühendriigid tahaksid seda arktilist saart kontrollida. Üks põhjus on muidugi maavarad, aga seda juhtub väga harva (kui üldse), et selliseid suuri sõnu tehakse vaid ühe põhjenduse najal.
Arktika on kasvava geopoliitilise tähtsusega regioon, millest märkimisväärset osa kontrollib oma põhjaranniku kaudu Venemaa. 2007. aasta suvel viis Venemaa läbi ekspeditsiooni “Arktika 2007”, mille käigus maabusid allveelaevad põhjapoolusel merepõhja, et paigaldada sinna roostevabast titaanist Venemaa lipp. Kõigi eelduste kohaselt “lehvib” see seal tänase päevani. Ka järjepanu kasvav jõud Hiina on tegemas Arktikas oma liigutusi. Kõige kõlavam neist on tõenäoliselt “Arktiline siiditee”, mis lühidalt tähendab suurte kaubateede rajamist põhjalasse. Selle plaani käis Hiina välja tegelikult koos Venemaaga 2018. aastal.
Kõike seda arvesse võttes ei ole ju tegelikult üllatav, et ka Ameerika Ühendriikidel on soov oma positsiooni põhjas tugevdada. Kuid samas jällegi… Kas “Üks Gröönimaa, palun!” on kõige õigem viis, kuidas neid soove väljendada.
Taani (Gröönimaa haldajana) käitus selles olukorras muidugi nii, nagu üks iseseisev riik käituma peabki. Riigi peaminister Mette Frederiksen vastas USA soovile Eestiski tuntust kogunud terminiga „Absurd!“. Sellisest väljendusest kajas omal moel läbi seesama Tecumseh’ tsitaat, mis sai välja toodud juhtlõigus. Maa, õhk, meri, inimesed – need ei ole müügiks.
Ometi võttis Donald Trump vaevaks Frederikseni vastuse peale solvuda. Esinedes ajakirjanike ees, selgitas ta, et eriti häiris teda sõna „absurd“ kasutamine. Tulemuseks oli see, et president Trump jättis ära varem kavas olnud riigivisiidi Taani kuningriiki. Lihtne solvumine, muud midagi.
Samal ajal on põnev heita pilk ka minevikku, sest Gröönimaa ei ole tegelikult ainuke piirkond, mille kohta USA on üles näidanud soovi seda osta ning siis jäänud ikkagi pika ninaga. 1854. aastal ilmus dokument nimega “Ostendi manifest”, mille põhiline idee oli see, et USA peaks ostma Hispaanialt Kuuba saare. See muidugi ei õnnestunud. Küll aga õnnestus neil 1867. aastal osta Venemaa keisririigilt Alaska. Selles sõiduvees oli õhus ka idee napsata endale nii Island kui ka Gröönimaa. Nagu me praegu teame, siis lõppesid need püüded tulutult.
Mis saab edasi? Hea on, et Taani sedavõrd sirgeselgse positsiooni võttis. Pretsedent, et maalapid ja nende peal elavad inimesed on riikide vahel müügiks, ei viiks meid küll kuskile välja. Tuleb tõdeda, et kunagise põlisameeriklaste juhi Tecumseh’ tsitaat kannab kindlat väärtust tänase päevani.
