Siim Jõgis
Pühapäeval, 25. augustil sängitati Viljandi metsakalmistule Vahastu metsavendade salga juht Eerik Varrak (1909-1946). Tema säilmete ümbermatmise tseremoonia viidi läbi sõjaväeliste auavalduste saatel. Eerik Varrak etendas olulist rolli Eesti vastupanuliikumises. 73 aastat puhkas ta metsahauas Vahastu lähistel. Viljandi metsakalmistule maeti metsavend ümber järeltulijate soovil, sest seal puhkab ka Varraku abikaasa Selma.
Ümbermatmise talituse viis läbi Eesti Kaitseväe peakaplan kolonel Gustav Kutsar. Ümbermatmise korraldamist juhtis Eesti Sõjamuuseumi arheoloog Arnold Unt ja seda toetasid kaitseministeerium ning Kaitseliidu Sakala malev. Kohal olid ka hukkunud metsavenna järeltulijad, teiste seas Eerik Varraku ajaloolasest pojatütar Anu Kannike.
Säilmete muldasängitamise hetkel kõlasid Viljandi metsakalmistul aupaugud. Eerik Varraku olulisus metsavendade liikumises seisnes selles, et ta koondas ühtseks löögiüksuseks esmalt Vahastu kandi mehed ning üritas seejärel sama ülesannet täita juba laiemalt Järva- ning Raplamaa piirkonnas.
Eerik Varraku elulugu
Eerik Varrak (kuni 1937. aastani Erich Kustmann) sündis 26. oktoobril 1909 Türi kihelkonnas Vahastu vallas. Õppides Vahastu algkoolis ja Paide ühisgümnaasiumi reaalharus, paistis ta silma kunstihuvidega, mistõttu valmistus Pallasesse astumiseks. Lõpetades kooli heade tulemustega, sai ta soovituse Tartu Ülikooli astumiseks. Et perel olid piiratud võimalused õpinguid toetada, otsustas Eerik minna vabatahtlikult sõjaväeteenistusse (ratsarügementi Tartus). Sealt edasi jätkusid õpingud Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuses Tondil.
1934. aastal ülendati Erich Kustmann (Eerik Varrak) nooremleitnandiks ning ta teenis Kalevi pataljonis kuni 1940. aastani, mil ta uute võimude poolt vallandati. Edasi tegutses ta Paides sõjaväekaupade poe omanikuna. Perioodil 1941-1944, mil vahetusid võimud, muutus mitmel korral ka n-ltn Varraku staatus: algul oli ta Järvamaa Omakaitse Paide piirkonna juht, hiljem Eesti Piirikaitserügemendi 3. pataljoni ülema kpt Hindpere adjutant.
Kui pataljon Tartu kaitsel purustati ja Vahastu kandi mehed kogunesid Eeriku kodutalus Uuesepal, otsustati minna metsa varjule ja sealt edasi Soome. See plaan ilmse reetmise tõttu ebaõnnestus – Eerik arreteeriti ja viidi Tallinna vanglasse, kust tal õnnestus põgeneda ning taas varjuda nii omaste juures kui ka Vahastu metsas. 1944.-45. aasta talve elas Vahastu kandis tekkinud metsavendade rühmitus üle ühes soojustatud küünis, kuhu viisid toitu omaksed, keda toetas kogu küla. Kui 1945. aastal ehitati metsa punker, kogunes selle ümber rohkem mehi, hangiti raadiosaatja ja peeti sidet välismaailmaga. Tollase info põhjal usuti peatset välisabi saabumist.
Eerik Varrakust kujunes metsavendade grupi ülem, kes kavandas laiaulatuslikku vastupanu, koostades selleks plaane ja saates laiali ringkirju. Tema eesmärk oli koondada metsavendade grupid sõjaväelisel põhimõttel löögiüksuseks. Kahjuks laiemat võrgustikku ei õnnestunud luua, kuna rahva teavitamiseks suunatud ringkirjadest osa sattus okupatsioonivõimude kätte ja seal piirkonnas hakkasid sagenema haarangud.
Kuna metsavennad olid tabamatud, alustati nende lähedaste ülekuulamisi ning vintsutamist kartsa ja piinamistega. Kui oodati ülekuulamisele Eeriku abikaasat Selmat, otsustati põgeneda õepoja juurde Vodjale. 1946. aastal õnnestus NKVD-l laiendada oma informaatorite ja agentide võrku metsavendade seas. Salkades tekkisid sisekonfliktid, millest ühe käigus tapeti 16. aprillil salgajuht Eerik Varrak. Tema salk hukkus hilisema haarangu käigus 4. mail 1946.
1970-ndatel ehitas poeg Rein oma isa metsahauale kaskedest hauapiirded ning seda kohta hoidsid korras õde Meeri ning õetütar Eeva. Tütrepoeg Mait valmistas 1990. aastal sinna hauaplaadi, kuid ametlikult jäi see koht siiski tunnustamata. Nende metsavendade mälestuseks avati 2008. aastal Kaiu valla Suurekivi külas mälestuskivi. Pereliikmete (tütar Reet, lapselapsed Anneli, Anu ja Mait ning nende lapsed) soovil maeti Eerik Varrak oma abikaasa kõrvale Viljandi metsakalmistul.
