Aivi Meister, Nõmme küla külavanem
17. augustil koondusid Röa külaplatsil ühise nimetaja alla kaks traditsiooni staatusse tõusnud üritust – Röa küla spordi- ja murumängud ning Rapla valla külade kokkutulek. Korraldajaiks ühelt poolt eelmise aasta Röa mängude võidumees Pureva ja teiselt poolt Rapla Valla Külade Ühendus.
Jõudude ühendamisel oli eelkõige soov tuua osalejate ridadesse värskust, „uut verd“, kuid tehti ka proosalisem arvestus – kuivõrd suvel on inimeste kalendrid üritustest punased, siis ehk piisaks, kui pikkida sinna vahele üks ja ainus külateemaline.
„Vanad kalad“ juba teadsid, mis neid sellisel kokkusaamisel laias laastus ees ootab, aga „uustulnuk-küladele“ sai tehtud üsna põhjalik selgitustöö, mis, kus ja kuidas. Ent vaatamata optimistlikele ennustustele jäi liitujate arv pigem tagasihoidlikuks – varasemate olijate, Röa, Hagudi, Purila, Nõmme ja Äherdi kõrval marssisid rongkäigus platsile veel Valli ja Oola küla esindajad. Kokku oli inimesi poolsada, võistkondi viis. Mõnest külast meeskonda kokku kompunnida ei õnnestunud, aga et külarahvas on ju teadagi lahke ja vastutulelik, siis moodustati ka segatiime.
Pureva eestvedajatel, isal-pojal Andro ja Kermo Metsisel ning Gert April olid pakkuda puremiseks kuus vahvat võistlust, mis panid proovile võimed täpsusest nupukuseni.
Pärast RVKÜ esimehe Tiit Tammsaare ning Röa külavanema Sandra Mägi tervituskõnesid läkski „lahing“ lahti.
Esmalt tuli toimetada suurest ringist välja vett täis ämber ning kallata sealt vesi plastpudelisse. Ei tundu eriti keeruline, ent kui seda tuleb teha kahte nööri kasutades ringi sisse astumata, tundus see suht võimatu. Aga ei ole siiski midagi võimatut siin päikese all, hakkama said kõik, perfektseima õngitsustulemusega sai maha Äherdi.
Teiseks tuli võistkondadel kordamööda astuda salapärasesse telki ja põnevust jagus, sest ei osanud huupigi pakkuda, mis või kes seal vastu vaatab. Keegi õnneks telgiukselt ninna ei karanud, tuli hoopis loogikat appi võttes kuuest plangust moodustada kolm kolmnurka ja säti neid sinna maha, kuis sätid – ikka jookseb juhe kokku. Kuni uduse vihje peale püsti panduna olid kolmnurgad olemas nagu naksti. Ja iseäranis naksti sai sellega hakkama Röa.
Kolmas ala oli ühel ajal koomiline ja osavust nõudev – kummikutennis. Mis lahtiseletatuna tähendab, et kontsakummikuid kinnastena kasutades tuli vastastikku lennutada tennisepalli, astudes iga viske järel sammu teineteisest eemale. Rahva tunnustavate huilete saatel kaugenesid teineteisest vastastega võrreldes oluliselt Nõmme küla õde-venda, kelle minitiimitööd oli lust vaadata.
Järgmisena lendasid kettagolfi kettad korvpallirõngasse ja polnud seegi vahemaad silmas pidades „lõdva randme“ sooritus. Elegantseimalt hõljusid sihtmärgi suunas ja sisse Äherdi kettad.
Kuis külainimesed muusikaga sina-peal, sai aimu nõndaviisi, et kui mingi viisijupp kõlama hakkas, tuli hõigata küla nimi ja pakkuda, mis laul ja kes laulab. Kõige enam õigeid hõikeid laekus Nõmmekatelt.
Tunnetusel ja usaldusel põhinev nooleussimäng algas ussina ritta võtnud võistlejate silmade kinni sidumisest, nägijaks jäi ainult ussisabaotsake. Ehk siis viimane meeskonnaliige, kellel lasus vastutus oma „pime uss“ vaikides ja kätega suunates mööda nooli finišisse juhtida. Kõige kindlakäelisem sabaots kuulus Äherdile.
Oli ka valla külade kokkutulekul traditsiooniks kujunenud ristsõnavõistlus, esimesena ja veatu lahendusega ristsõna loovutas Nõmme. Ja nagu ütlesin seal, ütlen siingi – ehkki ristsõnakoostaja on samuti teadupärast Nõmme külast, ei andnud ta ometi omadele pisimatki vihjet, võidu saab panna ainult ja ainult lahendajate arukuse arvele.
Kui ajud ragistatud, pakkusid silmailu Olga Sokk ja Joole Kuljus-Triik imekaunite ning samas kelmikate tantsudega. Laste hulgas kruttis emmede-issidega võrdset võistluspinget üles indiaanlase sulgede varjus Sillen Sindonen. Näomaalingutega kaunistas soovijate palgeid Lõpemetsa piiga Anu Piirsalu. Ja nunnumeetri lõi lakke platsil silkav karvakerast kutsikas.
Kui kõik tulemused kokku löödud, võistles end kuldmedali vääriliseks Äherdi segatiim, kes viis aastaks koju kaminasimsile ka Röa rändkarika. Mõttelise hõbemedali saab seinale sokutada Nõmme ja pronksiga poosetada Purila. Pihku pisteti ka tänukirjad ja kaenlasse kopsakad tööriistakotid, RVKÜ-lt lisaks logodega tassid-märgid.
Tavapäraselt korraldab järgmised Röa mängud karikavõitja, aga seekord otsustati korraldaja valimine usaldada fortuuna hooleks. Kui aga saatusesõrmeks kutsutud pisike soniga poisipõnn juhusliku valikuna osutas Äherdile, oli selge, et oma saatuse eest ei põgene.
Et rahval olid kaasas piknikukorvid, nauditi mõnusasti nosides ja ansamblit Merivar+ kuulates ning krapsakamate poolt ka jalga keerutades igati korda läinud päeva. Jääb veel vaid lisada, et ka ilm oli imeline.
Panen siinkohal südamele, et neil, kes sel korral mittetulemise kasuks otsustasid või olid muudmoodi hõivatud, tasub oma päev järgmise aasta augustis vabaks teha, kui postkasti potsatab kutse „Kaks ühes“ mängulisele kokkutulekule. See muhe ja tegus suvelõpupäev jääb talvesse sooja andma.
