Kristjan Aller
Keegi tark on kunagi öelnud, et eelarvamus on ebapiisavale informatsioonile (sageli peamiselt teiste inimeste arvamusele) toetudes kujundatud stereotüüpne hoiak, mis võetakse enne objekti kohta vahetute objektiivsete andmete omandamist. Eeskätt kasutatakse seda sõna negatiivse eelhoiaku kohta.
Mahlamäe 10 planeeringu algatajana vastan 28. augusti Raplamaa Sõnumites avaldatud Korteriühistu Rapla Mahlamäe 8 seisukohtadele ja arutlen ühtlasi Rapla arengute (võimaluste) üle laiemalt.
Esmalt vajab selgitamist üks põhimõtteline faktiviga. Korteriühistu seisukohast võib lugeda, et planeeritav kauplusehoone, selle juurde rajatav parkla […] lõhub praeguse avalikuks kasutamiseks mõeldud pargi. Tõe huvides tuleb siinkohal rõhutada, et kõne all olev maa-ala ei ole kunagi mõeldud pargiks ning sama väär on väita, et tegemist on avaliku maa-alaga.
Tegelikult on alati olnud tegemist eramaaga ja juba maareformist alates ka ärimaaga, kuhu on mõeldud rajada kaubandus-, teenindus- ja büroohooned.
Asukoht
Kui me Oleg Grossi ja tema meeskonnaga esimest korda kohtusime, vaatasime mh üle kõik Rapla potentsiaalsed asukohad. Raplat hästi tundva inimesena pean tunnistama, et olin üllatunud, kui hästi oli neil kodutöö tehtud – nad olid kursis eranditult kõikide kaubanduseks sobivate tühjade kruntidega. Arvestades, et tegemist on edukaima Eesti kapitalil põhineva jaemüügiketiga, võib väita, et tegu on kindlasti asjatundjatega ja nad ei tulnud „kirvega kurge püüdma”. Kui nad otsustasid esimese valikuna poe rajada Mahlamäe 10 krundile, siis tõenäoliselt on tegemist kõige parema võimaliku asukohaga.
Seejuures nendin, et ma ei pea ennast toidupoe asukoha valiku juures spetsialistiks, kuid ettevõtjana tundub mulle Grossi valik loogiline. Kinnistu piiril asuvad põhimõtteliselt kõik kommunikatsioonid, mis teevad arendamise mõttekaks / väikelinnas võimalikuks. Mahlamäe 10 asub suuremate korterelamu piirkondade keskel. Linnulennult elab ca 500 m raadiuses umbes pool Rapla elanikkonnast. Lisaks piirneb kinnistu Rapla suurima ettevõtluspiirkonnaga (Koidu – Kastani tn), mistõttu on Rapla mõistes tegemist väga käepärase asukohaga. Koidu – Kastani piirkonnas töötab ca 500-600 inimest (kes iga päev Mahlamäelt mööda liiguvad), rääkimata seal ettevõtlusega seotud klientuuri liikumisest jne.
Planeeringud ja selektiivne lugemisoskus
Kontekstist välja rebitud on ühistu viide üleriigilise planeeringu „Eesti 2030+“ Elukeskkonna kvaliteedi peatükile 3.2.3, kus mh on öeldud, et linnasisesed rohevõrgustikud tuleb siduda ümbruse haljasalade, metsade, looduslike aladega jne. Esmalt jäi seisukoha esitajal märkamata, et eelnev soovitus käib eeskätt Tallinna ja Tartu kohta. Mis on ka loogiline, sest kui linnasüda (suuremates linnades) jääb rohealadest kaugele, on võrgustiku kadumine aktuaalne probleem. Kuid väikelinnade puhul võime tihti tõdeda, et ükskõik millisest punktist vaadates paistab silmapiiril mõni roheala, haljasala, park, mets, niit. Eesti väikelinnade puhul võiks väita, et need ongi üks suur rohevõrgustik.
Seejuures on kummaline, et ühistu seisukohas jäi lisamata, et samas üleriigilise planeeringu peatükis on märgitud: Kohalik elukeskkond sõltub nii kohapeal kui ka lähiümbruses pakutavatest töökohtadest ja teenustest […] Linnade ja teiste suuremate asulate planeerimisel tuleb säilitada nende kompaktsus, tihendada sisestruktuuri, võtta taaskasutusele seni kõrvale jäänud maid. […] Vähemalt linnakeskustes tuleks keskenduda kvaliteetse, esteetiliselt ja arhitektuurselt nauditava ning tiheda teeninduskohtade võrgustikuga avaliku linnaruumi väljakujundamisele.
Seega leiab kinnitust, et planeeritava poe asukoht vastab nii viidatud üleriigilisele planeeringule kui ka Rapla valla üldplaneeringule, mis ütleb: eelistada olemasolevate kompaktsete hoonestusalade laiendamist ja tihendamist. Elukondlikke teenuseid pakkuvad ärimaad planeerida elamualade vahetusse lähedusse, võimaldamaks nende külastamist ka kergliiklust kasutades.
Lisades juurde selgituse maakonna planeeringust – olemasolevate elamute vahetus läheduses eelistada kaubandusliku ja teenindusliku iseloomuga ettevõtlust […] Linnalise asustuse alad on määratletud eesmärgiga luua kompaktsed linnalise elukvaliteediga alad, kuhu ka kahaneva rahvaarvu tingimustes koonduvad töö- ja elukohad. Juba olemasolevate linnaliste keskuste tiheduse ja kompaktsuse tõstmine suurendab piirkonna ruumilist ja funktsionaalset sidusust, soodustab mitmekesise ja kvaliteetse elukeskkonna säilimist ja tekkimist ning hoiab uue tehnilise ja sotsiaalse taristu rajamisega kaasnevad kulutused võimalikult madalal tasemel – võime järeldada, et kui kõik need spetsialistid ja avaliku arvamuse esindajad, kes on asjaomased planeeringud koostanud, on kompetentsed (milles minu arvates ei ole põhjust kahelda, kuigi ühistu seisukohas on pandud üldplaneeringu pädevus kahtluse alla), siis praegune planeeringu algatus vastab kõnealuse maatüki kõige sobivamale funktsioonile.
Jätkusuutlik linnja elukvaliteet
Ühelt poolt mõistan inimeste muret oma elukeskkonna muutumise pärast ja kindlasti ma ei pea rohealade olemasolu linnakeskkonnas vähe oluliseks. Roheline, väike, turvaline linn on üks osa sellest, mida me siin elavale ja siia kodu planeerivale inimesele pakkuda saame (elukvaliteet). Aga paraku elukvaliteet ei sõltu ainult rohelusest, vaikusest ja rahust ning elukvaliteedi hindamiseks peab vaatama oma ninaesisest kaugemale.
Sama olulised on linnakeskkonnas töökohad, teenused, elupinnad jm taristu. Ja on üldteada, et Rapla võimalikud elukvaliteedi languse riskid ei seisne mitte tihenevas liikluses, vaid peamiselt vähenevas tööealises elanikkonnas. Mis on pigem seotud töökohtade ja kvaliteetse elukondliku kinnisvara puudumisega (mitte rohealade puudumisega). Vähem inimesi ei tähenda mitte ainult erasektori väiksemat huvi ja võimalusi, vaid tähendab ka vähem võimekat omavalitsust, mis omakorda tähendab vähem korras teid-tänavaid, vähem kultuuri, haridust, sotsiaalhoolekannet jne.
Kolkaks muutumise spiraalile vastupidine on jätkusuutlik ja arenev omavalitsus. Mida rohkem on töökohti, seda suuremad on konkurents ja palgad; mida kõrgemad on palgad, seda kõrgem on kinnisvara hind; mida kõrgem on kinnisvara hind, seda suuremaks muutub arendajate huvi kinnisvara arendamise vastu ja mida rohkem tekib elukondlikku kinnisvara, seda rohkem tuleb jälle inimesi ja töökohti. Mida rohkem on inimesi, seda rohkem on linnas võimalusi, seda tõenäolisemaks muutuvad veekeskus, tennisehall, uus hooldekeskus jne. Teadupärast unistuste nimekiri valla arengukavas on pikk. Seetõttu on kullakaaluga (Rapla-suguse väikelinna jaoks) iga investeering, mis loob töökohti ja parandab teenuste kättesaadavust. Ja kindlasti me ei peaks muretsema ühegi teenuse üleliigse kättesaadavuse pärast.
Kui mõnele tänavale-piirkonda tuleb pood, oleks vale eeldada, et seal liikluskoormus ei tõuse. Aga samas peab lisama, et sellised investeeringud tõstavad vastukaaluks ka üldjuhul piirkonna atraktiivsust. Kinnisvara eksperthinnangutes ei märgita väärtust tõstvaks asjaoluks, „et võimalik on koeraga naabri kinnistul pissil käia“, küll aga märgitakse seal üsna täpselt kaugused teenustest. Kui vahetult maja ette/kõrvale/lähedale tuleb mitmemiljonine investeering – pood, kus on mõistlik kaubavalik ja kõige soodsam toidukorv, siis see on likviidsuse argument.
Seejuures on ka neid linnaplaneerimise spetsialiste, kes on praktikas kogenud, et kui teenused (näiteks pood) tehakse jalakäigu kaugusele, siis ühel tänaval on küll liikluskoormus tõusnud, kuid tänavate võrgustikus tervikuna on see ka liikluskoormust vähendanud. See on ka üks põhjendustest, mis toetab hoonestusalade tihendamist ja teenuste toomist elamupiirkondade lähedusse, kuna valglinnastumine suurendab sõltuvust autotranspordist.
Kokkuvõttes arvan, et ei ole põhjust maalida apokalüptilist pilti liikluskoormusest, heitgaaside- ja mürahäiringust. Kes on planeerimis- või ehitustegevusega kokku puutunud, need teavad, kui põhjalik kadalipp tuleb tänapäeval ehitamise juures läbida. Lisaks mürataseme nõuetele peavad ehitised vastama konstruktsiooni-, tuleohutuse-, keskkonna-, energiasäästlikkuse jne nõuetele. Sama karmid nõuded on autodele, naljatamisi võiks öelda, et varsti eraldavad autod vähem saastet kui mädanevad õunad.
Lõpetuseks märgin, et ma olen alati valmis arutama ja leidma lahendusi. Detailplaneeringu ülesanne ongi hinnata kavandatava muudatuse tervikmõju ning leida ühiskondlik kokkulepe nende muudatuste elluviimiseks. Kuid öelda ette, et „kõik mis tuleb, kindlasti ei sobi“, ei ole minu arvates arenguid soovivale linnarahvale arukas. Samas pean lisama, et arutamine on sisukam, kui arvamusel on ka mingi tõepõhi. Eelarvamus on arvamuse kahjulik versioon, sest see ei ole teadmine, vaid tekitatud negatiivne hoiak.
Ma olen nõus kõigi nendega, kes arvavad, et planeeritud hoonestus jm taristu peavad sobituma sealse maastiku, kõrval asuva arhitektuuriga jne. Aga see on juba järgmine teema…
