motorsport.ee/Siim Jõgis
Raplast sirgunud ringrajasõitja Mihkel Osula (Ducati, Vihur Motosport) võitis pühapäeval, 8. septembril auto24ringil elu esimese Superbike’i klassi Eesti meistritiitli.
“Tohutult raske võistlus,” kommenteeris kohe debüüthooajal Eesti meistriks tulnud Osula põnevat võidukihutamist auto24ringil Pärnus. Närvide mäng algas juba stardis, kui lisaks punastele tuledele süttisid stardifooris ekslikult ka kollased tuled. Start viibis, sidurid mootoritel kärssasid. “Ducatil tohib sidurit tunni jooksul niimoodi koormata vaid üks kord, kartsin, et suitsetan selle läbi.”Võistlejad saadeti uuele soojendusringile ja teine start õnnestus. Osula võttis venelase Aleksei Tulubjevi (BMW) ja leedulase Justas Bucnise (BMW) selja taga sisse kolmanda koha, teda asus jälitama kaheteistkümnendalt kohalt startinud Andry Blank (Kawasaki). Mõlemad liidrid eksisid ja nii sai Osula esimeseks tõusta, kuid Blank püsis tal kogu sõidu vältel vähem kui sekundi kaugusel tuules.
“Tundsin kogu aeg, et Andry on selja taga. Tegin ka ise oma elu mõnede sõiduvigadega raskeks, mistõttu pidamist oli raske leida,” rääkis Osula. Konkurenti õnnestus tal siiski selja taga hoida ning nii sõitis Osula oma suure ja pühendunud toetajaskonna juubeldushüüete saatel viieteistkümnenda ringi lõpus üle finišijoone. Põhikonkurente Eesti meistritiitlile, soomlasi Eeki Kuparineni ja Ville Valtoneni, polnud seekord võistlemas ning nii kindlustas Osula endale 116 punktiga Eesti meistritiitli. Kolmanda koha teenis Superbike klassis täna pärast eksimust viimaselt kohalt neljandaks tõusnud Tulubjev.
Küsis Siim Jõgis. Vastas Mihkel Osula.
See oli sinu esimene hooaeg Superbike klassis. Kuidas uues klassis sõitmine tundus?
Väga hea oli. Alles eelmisel hooajal sõitsin B600 klassis, mis on Superbike’st mitu astet allpool. Võtsime tiimiga vastu otsuse, et jätame kaks astet vahele ja lähme otse Superbike’i.
See oli päris julge otsus.
Jah, oli küll, aga ma teadsin, et mul on tugev tiim (Vihur Motosport) selja taga ning tugevam klass pakub arenguks paremat keskkonda.
Kas meistritiitli võitmine oli sinu eesmärk juba hooaja alguses?
Ausalt öeldes ma alguses sellesse ei uskunud. Ma ei tea, kas keegi üldse ongi varem oma Superbike’i debüüthooajal Eesti meistritiitli võitnud. Tundsin, et see unistus ei ole reaalne. Konkurendid olid tugevad ning selles klassis sõitnud juba aastaid. Teisi sõitjaid oli Venemaalt, Soomest, Lätist ja Leedust. Aastatepikkune kogemus tähendab, et nad on väga pädevad sõitjad.
Kas nüüd võib öelda, et see oli sinu senise motosportlasekarjääri suurim kordaminek?
Kindlasti. Vaieldamatult. Vahepeal ei sõitnud ma 3-4 aastat üldse. Siis tundus unistusena ainuüksi see, et tagasi võistlema pääseda.
Kui napilt või kui suure edumaaga see meistritiitel tuli?
Viimasele etapile läksin vastu samade punktide peal Soome meistri Eeki Kuparineniga, kuid ta murdis jalaluu ja võistelda ei saanud. Teine konkurent Ville Valtonen otsustas, et ta võistleb samal ajal Eesti asemel hoopis Rootsis. Sel hetkel hakkas mulle tunduma, et Eesti meistritiitel võib olla reaalne.
Kas hooaja jooksul tuli ette ka raskeid hetki, kui tundus, et asjad kuidagi ei suju?
Kindlasti tuli. Hooaja esimesel vihmasõidul kukkusin juba teisel või kolmandal ringil. Tegelikult oleks siis pidanud võistluse pooleli jätma, aga ego ei lubanud. Sõitsin edasi. Motivatsioon tuli tagasi Lätis Bikernieki rajal toimunud võistlusel. Rada oli minu jaoks uus, aga saavutasin seal teise koha.
Tean, et sa oled Raplast pärit, aga elad praegu Tallinnas. Kui tugevat sidet sa veel Raplaga tunned?
Minu emapoolne suguvõsa on pärit Raplast ja ma käin seal tihti. Ka suurem osa minu sõpru elavad seal. Nemad käisid mulle ka Pärnus kaasa elamas. Tunnen jätkuvalt Raplaga tugevat sidet.
