Helerin Väronen
Ilmselt on enamik meist kuulnud Albert Einsteini ütlust, et kui mesilased surevad kunagi välja, on inimestel elada veel neli aastat. Norra kirjaniku Maja Lunde “Mesilaste ajalugu” toob küll lugejani natukene lootustandvama pildi, kuid lugu sellest, mis juhtub, kui mesilased kaovad, on siiski hirmutav ja väga realistlik hoiatusromaan.
Tegevustik toimub korraga kolmes ajastus, kolme erineva inimese silmade läbi vaadatuna. Minevik, olevik ja tulevik. Erinevad paigad ja lood, kuid teose lõpuks selgub, et kõik need lood on omavahel tegelikult ühendatud.
Raamat algab Hiinast, vaatega Tao maailma aastal 2098. Tao on kolmeaastase Wei-Weni ema ja tema igapäevatöö on ääretult kurnav puude otsas turnimine ja õite tolmeldamine. Mesilased on aastakümneid tagasi Kollapsi tagajärjel kadunud ja selleks, et veel üldse midagi süüa saada, peavad inimesed ise taimi tolmeldama. Inimeste toidulaud on muutunud ääretult kesiseks ja ainus eesmärk on elus püsida. Ainult neid, kes lapsena näitavad välja teravat mõistust, võib oodata parem tulevik. Vastasel korral ootab last juba kaheksaselt samasugune tolmeldamistöö kui ta vanemaid. Tao üritabki oma lapsele luua paremat elu, veetes iga vaba hetke temaga ja proovides teda õpetada.
Teine, kelle silmadega maailma vaadatakse, on Ohios elav mesilasi pidav Georg. Aasta on 2007 ja esimesed märgid Kollapsist on endast märku andnud. Peale pideva mure mesilaste pärast on Georg mures ka oma poja pärast, kes ülikooli läinuna kaugeneb kodust ja oma vanematest. Georgi soov on aga talupidamine Tomile pärandada.
Kolmas mina-tegelane on William, Inglismaal aastal 1852 elav kaheksa lapse isa. William on loo alguses nõrk ja haige, lausa depressioonis. Ta tunneb, et on bioloogina läbi kukkunud, kirge, mis teda liikuma paneks, ei ole. Oma seemnepoe on ta kinni pannud ja mingit huvi ta oma laste, õigemini tütarde vastu üles ei näita. Sattudes aga lugema raamatut “Pime mesinik”, süttib miski Williamis, taas kord on huvi mesilaste vastu olemas. Ta loodab, et tema ainuke poeg on see, kes aitab teda uut tüüpi mesitaru väljamõtlemisel, kuid hoopis üks tema tütardest on see, kes isaga sarnaselt mesilastest vaimustub.
Huvitav on see, et kõigil kolmel tegelasel on pojad ja vanemate lootused on neile pandud. Ühel juhul läheb aega, kuni poeg tõesti täidab isa lootused, teisel juhul tuleb aga leppida, et pere ainus poeg on elupõletaja. Ja kolmandal juhul on poeg see, kes annab tegelikult lõpuks lootust tervele inimkonnale. Selle lootuseni jõudmine toob küll kaasa palju südamevalu poisi vanematele. Mis täpsemalt juhtub, jäägu lugejatele endale avastada. Võin vaid öelda, et igaks juhuks tasub taskurätikud valmis varuda.
Kurvaks teeb ka see osa raamatust, kus Tao Wei-Weni otsingutel Pekingis ringi rändab. Kunagine metropol on muutunud kummituslinnaks, kus pole praktiliselt kedagi. Ja need vähesed, kes veel alles, on hirmunud, abitud, näljased, kurnatud, lootuse kaotanud.
Kui midagi sellele raamatule ette heita, siis seda, et tegevus kulgeb liiga aeglaselt, palju on liigset üleseletamist. Alles viimased umbes 30 lehekülge on tegevus kiire ja selgub, mil moel need kolm peategelast omavahel seotud olid. Natuke segaseks jääb, miks hiinlased puid tolmeldades ise nende otsa pidid ronima, miks nad redeleid ei kasutanud.
Vahepeal jäävad ka tegelaskujud kuidagi kaugeks ja raske on saada neist kui inimestest head ettekujutust. Kõigi tegelaste perelood ja suhted on küll huvitavad, kuid see seletamatu miski jääb kohati justkui puudu. Rohkem oleks tahtnud lugeda Williami tütre Charlotte’i kohta, piiluda tema mõttemaailma, kuna tema on tegelikult mesilaste ajaloo üks võtmefiguure. Samuti oleks tahtnud rohkem teada, miks Georgi poeg Tom siiski otsustas isale appi minna, ja pikemalt lugeda sellest võitlusest, mida nad mesilaste eest seismisel läbi tegid.
“Mesilaste ajalugu” on Maja Lunde esikteos, mis on juba tõlgitud 20 keelde. Järelikult see teos kõnetab. Seda raamatut võiks võtta ju kui ulmeromaani, kuid kirjeldatu on liiga ligilähedane sellega, mis päriselt kohe-kohe juhtuda võib. Väiksemamahulisi kollapse juba toimub, esimene oli aastal 1975 Mehhikos ja Austraalias. Pärast sajandivahetust on massilist mesilaste suremist aina enamates paikades ja suuremas mahus ette tulnud.
Alles augustis jäi silma uudis, mis teatas, et Brasiilias on poole aastaga surnud miljardeid mesilasi. Põhjuseks pestitsiidid. Eriti palju on seoseid leitud mesilaste suremuse ja fiproniili-nimelise pestitsiidi vahel. Meil seda pestitsiidi põllumajanduses ei kasutata, kuid fiproniil on üks toimeaine kasside ja koerte väliparasiite hävitavas täpilahuses. Loodetavasti on seal kasutatav kogus liiga väike, et mesilastele halba mõju avaldada.
Meil on maal mesilased olnud nii kaua, kui ma ennast mäletan. Maja kõrval olevat põldu oleme aastate jooksul põllumajanduseks välja rentinud. Praegu on seal hein, vanasti kasvas aga vili, mida pritsiti, kuigi ema korduvalt ütles, et meil on mesilased, ärge tehke seda. Masinad aga käisid ikka varahommikuti üle. Justkui lootuses, et inimesed magavad ja ei märka midagi. Mesilased olid aga juba siis korjel ja viljakasvatusaastatel tuli ka mesilaste ootamatut surma ette, praegusel ajal on aga peredega kõik korras. Eriti hädas on mesinikud aga rapsikasvatajatega. Õitsemise ajal rapsil kasutatavad pestitsiidid mõjuvad mesilastele tihtipeale fataalselt.
Maja Lunde raamat aitab aru saada, kui olulist rolli need väikesed tegelased, mesilased, kogu ökosüsteemi püsimajäämisel mängivad. Saatan peituvat ju pisiasjades. Kuid kui palju saab tavainimene selle teadmisega ära teha, et mesilaste kasvatamine ja nende poolt taimede tolmeldamine on üks osa jätkusuutlikust maailmapildist ja mesilastele ja muudele putukatele ohtlike kemikaalide kasutamist tuleb piirata?
Põllupidaja võib ju pestitsiide mitte kasutada, kuid peab arvestma siis väiksema saagiga. Tahe saada suuremat tootlikkust ja kasumit on aga just need märksõnad, mis ei lase inimestel aru saada, et me oleme uppuval laeval. Kui hakatakse nägema iseendast kaugemale, mõtlema inimkonna peale tervikuna, siis on meil veel lootust.
