Mari Tammar
See mõte, et Rapla on suurem kui maailm, on parafraseering kultuurifestivalil „Särin” Valdur Mikita öeldust: „Eesti on suurem kui maailm.” Mikita ütles seda selles kontekstis, et hoolimata Eesti territoriaalsest väiksusest, on siin väga erinevad keele-, kultuuri- ja loodusmaastikud, mis oma tunnetus- ja tähendussüsteemide poolest võivad väga oluliselt erineda.
Kogedes 13.-14. septembril toimunud Rapla kultuurifestivali „Särin”, tabasin ennast mõttelt, et ka Rapla on suurem kui maailm – ka Rapla sisse mahub nii palju ja nii eriilmelist kultuuri ja tundeelu. Ja mis on kõige olulisem – Raplas on väga hea kultuuripublik, kes oskab talle pakutu vastu võtta ja oma hoole all elama panna.
Üllatav Rapla
Seekordne “Särin” pani mind mõtlema sellele, kuidas ruum ja publik artisti ja loojat mõjutavad. Mulle tundus, et ansambli Dagö esilaulja Lauri Saatpalu lausa sulas laval ja seda mitte prožektorite valgusest, vaid soojusest, mida publik talle kiirgas. Ansambel oli toonud kohale terve „tehase” täie inimesi, sh väga erinevad põlvkonnad, ning leidus nii vanemaid kui ka nooremaid, kes hittlaulude sõnu peast teadsid. Minu arvates juhtis selle kontserdi energiat publik, mitte ansambel. Võiks isegi öelda, et muusikute silmist peegeldus rõõmus üllatus, millisesse „kultuurikatlasse” nad olid sattunud ja millise vaimuga neid vastu võeti.
Rapla publikust oli üllatunud ka Valdur Mikita, kes enne oma esinemist mulle tunnistas, et oli valmis selleks, et esineb 20 inimesele. Selleks ajaks, kui me vestlesime, oli aga Rapla Kaasaegse Kunsti Keskuse saal juba rahvaga täitunud ning põrandale istumiseks sätiti nooremale rahvale vaipa, sest toolid olid juba hõivatud.
Positiivselt suutis Rapla üllatada ka Tõnu Õnnepalut, kes enne oma esinemist tunnistas, et on seni siit vaid läbi sõitnud, ent nüüd oma ööbimiskohast mööda jõeäärset promenaadi esinemiskohta jalutades märkas ta, kui ilus linn Rapla on.
Kunsti, ruumi ja loomingu sünergia
Rääkides ruumist ja ruumis tekkivast sünergiast, oli “Särina” sündmustel mitmeid tahtlikke või tahtmatuid kokkusattumusi. Sellelsamal Tõnu Õnnepalu ja Toomas Pauli vestluskohtumisel, mis kandis pealkirja „Siin pool vaikust”, oli neid suisa kaks. Esiteks jõudis meeste vaikuseteemaline diskussioon surmateemani, n-ö inimese eluõhtu maastikele. Meeste selja taga ja ümber oli aga maalikunstniku ja kiirabispetsialisti Manfred Dubovi näitus „Kannan kõue kodu”, mis käsitles inimese hinge, keha ja looduse seoseid. Suurtel maalidel olid läbikumavad inimkujud või hingekujud, kes omamoodi meeste mõtisklusega kaasa hakkasid elama.
Teine juhus oli kunstisaali aknast paistev päike, mis tasahilju meeste vestluse saatel loojuma hakkas. Vestluse lõppedes oli kunstisaal täis kuldset valgust. Kuivõrd vestlus keerles ümber vaikuse, tuli mul vägisi huulile tuntud laul: „Vaikus on kuldne, kuldne…”
Samasugune kunsti ja artisti vaheline sünergia tekkis pühapäeva õhtul kultuuriklubi Baas kohvikuruumis, kus Kaisa Ling Thing esitas 1920-30-ndate USA mustade naislauljate bluusi. Seejuures rääkis ta pisut muusika päritolust ja taustast ja kehastus ka ise kaasahaaravalt nende rolli. „Tegu oli halastamatu ning keerulise ajastuga, mil mustad naised olid ühiskonna kõige represseeritum lõige. See jättis neile aga ootamatult suure vabaduse öelda välja see, mida teised ei saanud või ei julgenud,” selgitas Kaisa.
Lisaks sellele, et salongi moodi kultuuriklubi kohvikuruum lihtsalt sobis väga hästi selle ajastu ja artisti esitatud muusikaga, oli ruumi seintel ka Rapla tüdruku Harriet Priimetsa näitus „Feministid”, kus olid maailma eri nurkadest pärit naiste portreed, kes naisõiguste eest läbi kümnendite seisnud. Meile räägitakse ja esitatakse represseeritud naiste muusikat ja samal ajal on seintel vägevate ja karakteersete naisõiguslaste portreed – oh seda sünergiat!
Ma usun, et selle dialoogi taga oli ühelt poolt nii asjade kokkusattumus kui ka programmijuhi Maili Metssalu peen ruumi ja õhustiku komponeerimise oskus, mis tegelikult käib nii kogu festivaliala kui ka programmi kohta tervikuna. „See oli läbi aegade parim “Särin”,” ütles Valter Uusberg laupäeva öösel kodu poole minnes.
Hoovivestlused
Rääkides õhustikust, seisnes üks kolmest minu selle “Särina” suurimast elamusest just festivali õuealal tekkinud sünergias. Kes mängis pinksi, kes mingit muud lauamängu. Kes jutles baarileti ees, kes restoranilaua taga, kes suitsunurgas, kes kilekatusega istumisboksides. Ja rahvast oli palju. Ma ei saanud reede õhtul paart sammugi teha, kui nägin jälle mõnda tuttavat, keda kallistada või kellega paar sõna juttu rääkida.
Ütlesin oma vanematele, et ma pole kunagi näinud siin hoovi peal nii palju inimesi, aga nemad ütlesid, et eelmine aasta oli ju ka. Mina kuulusin eelmine aasta festivali korraldustoimkonda ja viibisin suurema osa ajast köögis, seega oli sellisest melust rahulikult osasaamine minu jaoks esmakordne – see oli tõeline suguvõsa- või koolikokkutulek või nagu Lennart Lennuk ütleb – vanaema juubel.
Ent küsimus ei ole ainuüksi heas meeleolus ja suures hulgas tuttavates, vaid ka vestluste kvaliteedis. Paide Teatri näitleja Ursel Tilgaga rääkisime nende teatri suvisest lavastusest „Eesti Jumalad”. Matkajuhi Romet Vainoga rääkisime temaga matkamas käivate inimeste mentaliteedist ja sellest, kuidas matkal olles meeleolu luua ja säilitada. Operaator Ott Tiigirannaga rääkisime meelerahust ja oma elus toimuva aktsepteerimisest. Muusik Arno Kalbus rääkis sellest, mis tagasisidet ta oli saanud oma intervjuu kohta, mis meie lehes oli ilmunud, ja ühe tütarlapsega arutlesime maale kolimise teemadel. Ja loomulikult toimusid meil Valter Uusbergiga kiired muljetevahetused enne või pärast mõnda sündmust.
Need on vaid mõned killukesed festivali käigus peetud vestlustest, mis ei tarvitsenudki olla teab mis pikad, aga keskkonnast ja meeleolust toetatuna olid need tuumakad.
See, et Rapla on eriline kultuurisünergiline paik, teame juba ammu, aga “Särinal” saab see kuidagi eriliselt nähtavaks. Sõltumata sellest, kas laval on siitkandist pärit loojad või külalised, muudab see eriline keskkond, kus loomingut esitatakse, ja see eriline publik, kes seda vastu võtab, tehtava omaks ja omanäoliseks. Jõudes jutuga tagasi algusesse, on Rapla selline paik, millesse tuleb sisse suumida. Kui seda teha, võib näha, et Rapla on suurem kui maailm.
