Mari Tammar
2. oktoobril saab täis aasta, mil ma olen Raplamaa Sõnumites ajakirjanikuna töötanud. Ühtlasi saab sellest päevast minu viimane tööpäev Sõnumite ajakirjanikuna, sest olen otsustanud kolida Tallinna ja sealt maakonnalehte teha oleks väga keeruline. (Plaanin siiski jätkata kultuurilisa toimetamist ja vahel ehk muidki kaastöid kirjutada.)
See aasta Raplamaa ajakirjanikuna on olnud minu jaoks väga huvitav ja arendav, aga mis seal salata – vahel ka pingeline. Ajakirjanik peab tegema oma lood ära õigeks ajaks ja neid kirjutades lasub tal vastutus nii lugeja kui ka teema ees, mida kajastab.
Selle aasta jooksul jõudis minu töölauale mitmeid keerulisi ja tundlikke teemasid. Esimesena meenuvad Märjamaa võimuvahetus, 7 küla soov lahkuda Rapla vallast, Pääsupesa lasteaia kolimine ja Rapla hooldekeskuse saaga. Viimasel ajal on kõneainet andnud Okta Centrumi kõrvale planeeritav toidupood, kaks kabinetita doktorit ja Märjamaale planeeritav erihoolekannet vajavate inimeste kodu. Sellised teemad nõuavad süvenemist ja ka õiget tonaalsust, et kõigi osapoolte seisukohad saaksid kajastatud.
Nii mõnelgi korral pole mina suutnud päris neutraalseks jääda ja olen sekka ka oma arvamuse öelnud. Üheltki kohaliku omavalitsuse poliitikult pole ma õnneks oma kirjutiste pärast peapesu saanud, küll aga sain korralikult ja kohe mitmest torust nahutada oma Touresti kajastuse pärast, kus julgesin olla Raplamaa esitlusboksi osas kriitiline. See andis mulle korraliku õppetunni sõna jõust ja pärast seda olen olnud oma sõnu valides tasakaalukam, ent samas olen alati püüdnud lähtuda Urmas Vaino lausest, et ajakirjanduse ülesanne on teha ühiskonnas olevad vastuolud nähtavaks.
Sellele aastale tagasi mõeldes tuleb erilisena meelde artikkel, kus kirjutasin üle mõistuse kallist soojahinnast TREV-i elamurajoonis ja vananenud trassidest. Pidin selle jaoks süvenema teemasse, millest mul polnud õrna aimugi. Oma kirevuse poolest jääb kindlasti meelde ka laulu- ja tantsupeonädal, millest sündis peaaegu neljaleheküljeline reportaaž.
Kõige ekstreemsem oli aga kahtlemata minu esimene tööpäev, kui mind saadeti ette hoiatamata kajastama kiirabiõppust, kus mängiti läbi suur liiklusavarii nelja autoga. Ka ajakirjanik pidi oma rolli täitma, tüüdates päästjaid ja tohtreid pealetükkivate küsimustega.
Omamoodi äge oli sisse vaadata ka renoveerimisjärgus vanasse Rapla haigla hoonesse, kus tulid üllatuslikult betoontalade asemel välja puittalad. Kui meie seda vaatamas käisime, oli majast alles ainult neli seina ja sõrestik.
Aga kõige erilisem on selle aasta jooksul olnud kahtlemata kohtumine paljude huvitavate inimestega. Oma soojusega tuleb esimesena meelde Kaiu kooli õpetaja ja kogukonna kultuurihing Lily Kononova ning ütlemata põnev oli kohtumine ka Tõuloomakasvatajate Ühistu esimehe Tanel-Taavi Bulitkoga, kellega kohtumise käigus sain ka ise üleelusuuruseid tõupulle näha.
Ägedaid kohtumisi oli sellel aastal palju, lisaks kümned ja kümned sündmused ning põnevad arutelud toimetuse ringis.
Kõik see kokku on andnud mulle oma kodukohast Raplamaast täiesti uue pildi. Vahel läksin koju küll kurvana, sest tahtnuksin näha võimulolijates suuremat vaimsust ja tuumakust, ent õnneks oli rohkem neid päevi, kui õhtul sai tõdeda, et seljakott on jälle täis uusi teadmisi, põnevaid kohtumisi ja ägedaid avastusi oma kodumaakonna kohta.
Minu kolimise põhiline põhjus on see, et minu kaaslane elab Tallinnas ja olles poolteist aastat edasi-tagasi sõitnud, ei tundu see kauem enam mõistlik. See aga ei tähenda, et me ei võiks ühel hetkel Raplasse naasta. Minu nabanöör selle kohaga on alati olnud tugev, nii et ma loodan, et kui koduigatsus peale tuleb, on toad soojad ja uks avatud.
