Mari Tammar
26. septembri pärastlõunal on Rapla vanas tervisekeskuses justkui kõik veel vanaviisi. Patsiente võetakse vastu ja valgetes kitlites arstid ja õed käivad asjalike nägudega ringi. Siiski võib fuajees näha hunnikut tühje pappkaste ja esimesi kokkupakitud asju. Ka analüüside kabinetis on valge sirm end põrandale pikali visanud, mille taga vanasti inimestele EKG-d tehti. Midagi toimub.
27. septembril kell 11 avaneb majas sootuks teistsugune vaatepilt. Valge kolimisauto on maja ette pargitud ja usinate sipelgate moodi sibavad inimesed veavad treppidest alla pappkaste, arvuteid, lampe, toole, laudu, voodeid jms. Alanud on tervisekeskuse kolimine.
Registratuuri boksis toimetavad pereõed on vahetanud oma valged kitlid sportlike vabaajarõivaste vastu. Naised tunnistavad, et vanast majast välja kolida on pisut kurb. „Siin on ju aastakümneid oldud, aga elu läheb edasi,” nendivad nad toimetamise vahepeal.
Uue maja eelistest rääkides nimetatakse, et ruumi saab olema rohkem. „Meil oli ju ruumipuudus, eks sellepärast sai see nõusolek antud, et tuleb loodavate tervisekeskuste süsteemiga liituda,” räägib üks õdedest. Samas pole enamik neist veel uue tervisekeskuse ruume näinud ning väike ärevus uute süsteemide ja teadmatuse ees on sees.
„Mina ei taha üldse uude majja minna,” ütleb üks õde mornilt. Tema arvates oli see vaikne ja hea koht, kuhu inimestel oli mõlemalt poolt Raplat hea tulla. „Mõni inimene on kohe päris pahane,” räägib õde sellest, et on patsiente, kellele tervisekeskuse kolimine sugugi ei meeldi.
Hoolimata kibedast kolimispäevast on üks arst ja õde vastuvõttudeks valmis, ka analüüside ruum on avatud. „Erakorralisi analüüse pean olema valmis terve päev tegema,” selgitab töövalmis neiu.
Ka Cilia OÜ silmakabinet ja Benu apteek töötavad oma tavalises rütmis. Apteeker Heili tunnistab, et ta ei tea, kaua apteek selles majas veel töötab. „Üks või kaks nädalat ja siis tuleb inventuur,” ütleb ta.
Parasjagu apteeki külastanud vanahärra Agu lisab, et eks need haruapteegid ole kõik määratud surmale ja alles jäävad ainult n-ö peakontorid. Seegi apteek kolitakse Hariduse tänavale suure apteegi juurde.
Vanahärra Agu ütleb, et uude tervisekeskusesse minekuks tema vaim veel valmis ei ole. „Mul on siin ligem. See on sama hea, kui ma läheks Rapla kirikusse, aga ma ei käi eriti kirikus. Sinna on pikem maa – alevi teises otsas,” räägib Agu, kes tunnistab, et on sage tervisekeskuse külastaja. Täna oli ta apteegis näiteks vererõhurohtu ostmas. „Maainimestel oli siin hea. Tulid siia arsti juurde ja said siit rohud ka kätte, aga uues tervisekeskuses apteeki ei ole,” kurdab Agu.
Seda, et nüüd jääb tervisekeskus kaugemale, kurdavad apteekri sõnul paljud – eriti vanainimesed, kes pelgavad talvel libedaga üle silla minekut.
Maja teisel korrusel ringi vaadates on kohati pisut apokalüptiline tunne. Uksed on pärani, kabinetid tühjad, üksik paberileht libiseb tuule käes mööda põrandat.
Suurem kolimine läheb aga ühe tegusa kolimismehe sõnul lahti alles järgmisel päeval. „Siia on planeeritud kaheksa laadijat ja kolm autot.” Need aga liituvad mehe sõnul kolimisega laupäeval.
Kell on 11.25, kui astume uue tervisekeskuse uksest sisse. Koridorides ja tühjades kabinettides kohtame mitut tehnikut, kes lae all või elektrikapis veel midagi ühendavad.
Teise korruse ooteala aknast paistab aga miljonivaade. Rapla kirik on päikese poolt välja valgustatud, kuldkollane vaher seisab ringtee keskel, Tallinna maantee sirutab end silmapiiri taha.
Registratuuri ees olev järjekorranumbrite automaat on entusiastlikult välja sülitanud juba mitu numbrit, patsiente siiski veel ootamas ei ole.
Mõnes toas on näha ka esimesi asju, mis vanast majast on uude jõudnud, näiteks sussid ja arvuti.
„Uus maja on uus ja ilus. Kui maja on tühi, on eriti ilus, kui tuleb juba kola sisse, siis ei ole nii huvitav,” räägib tarmukal sammul uue maja koridorides liikuv perearst Maarika Kull. „Ei tea, kuidas seda vana maja kola siia ära mahutada. Osa seinu on ju kipsist, sinna ei anna ju midagi kinnitada,” muretseb arst.
„Nüüd juba hakkab tekkima tunne, et tahaks siia tulla, aga muidu oli meil küll selline matusemeeleolu,” räägib tervisekeskuse raamatupidaja Astrid keskuse peres valitsenud emotsioonidest. „Mina olin vanas majas kakskümmend aastat, aga teised olid veel kauem,” ütleb ta, aga nendib, et uues majas on ruumi rohkem ja arste ja õdesid tuleb juurde. „Üksteise kukil ei saa ju ka lõpmatuseni elada,” nendib ta ja lisab, et vana maja jäi ikka ajale jalgu. „See torusüsteem viskas vahel sellist vastikut haisu üles ja katus lasi läbi ja aknad lasid tuult läbi,” loetleb Astrid vana maja puudusi.
Uus maja tähendab aga ka uut verd. „Näiteks Tatjana ja Roman,” viitab Astrid koridoris kaste vedavatele noortele. „Mõlemad on perearstid, elukaaslased. Ma arvan, et neil on sellist entusiasmi toimetada ja teha,” räägib Astrid ja ütleb, et noori uuendusmeelseid arste on keskuses veel.
Kolimist on uudistama tulnud ka Raplamaa haigla arendusjuht Tiit Romulus, kellega räägime, et selline vanade majade väärindamine ja uuele elule aitamine on ikka tore küll. Tiit teeb meile ka ühe sõidu tõstukliftiga. See pole tavaline lift. Liftis on nupu kõrval kiri: „Hoidke nupp all kogu teekonna jooksul!” Tiit hoiabki kogu meie sõidu vältel näppu nupu peal. Kui kõlab piiks, tähendab, et oleme kohale jõudnud.
Patsientide vastuvõttu alustatakse uues majas kõigi eelduste kohaselt 1. oktoobril.
