Mari Tammar
Sügis on aeg, kui inimeste pilgud pöörduvad rohkem endasse ja suve ekspressiivsed toonid vahetuvad mõtlikemate varjunditega. Ka meie esivanemate jaoks oli sügistalvine aeg naasmine tubaste tegevuste juurde, kui koonduti õlg õla kõrvale ümber koldetule ja hakati lugusid vestma.
Sattusid ka minu oktoobrikuu kultuurikogemustesse peaasjalikult lugudemaailmast läbi põimitud elamused. (Lood ja lapsed on ju omavahel seotud.) Nende lugude keskmes, mille peale mina sattusin, olid aga lein ning ilu ja valu, mis lahutamatult üksteisega seotud.
On ka meie esivanemate uskumuste kohaselt sügis ju hingedeaeg, kui teispoolsuse ja meie maailma vahelised uksed on avatud ja liikumine nende maailmade vahel sagedasem kui muidu. Miks mitte siis rääkida leinast, mis on üheltpoolt nii intiimne ja isiklik, ent samas on selles midagi universaalset, millega kõik inimesed varem või hiljem kokku puutuma peavad.
Kolme järgmise loo kangelased on aga lapsed või noored inimesed, kes on leinaga silmitsi pidanud seisma pigem varem ja ootamatult. Neis lugudes tegutsevad inimesed leiavad lohutust muinaslugudest ja kunstist ning seega võib laias laastus öelda, et kultuuril ja loomel on olnud läbi aegade teraapiline jõud. Kõiki neid kolme lugu ühendab lõpuks leitud lootus, mis kosutab ehk ka lugeja sügisilmas räsida saanud meelt.
Taevast pudeneb asju
Kui ma ühel päeval otsiva näoga Rapla keskraamatukogu riiulite vahel uitasin ja mõtlesin, et “KuKiTeMuKis” pole ammu mõnd raamatuarvustust ilmunud, ulatas raamatukogu töötaja Annika Toom üle letiserva mulle Soome kirjaniku Selja Ahava raamatu “Taevast pudeneb asju”.
Võtsin raamatu vastu ja lugesin tagakaanelt tutvustust – esialgu see kuigi kutsuv ei tundunud. Ka Annika nentis, et kaane järgi otsustades poleks ta seda lugenud, aga kui oli raamatu lahti teinud, ei saanud seda enam käest ära panna. Üsna samamoodi juhtus ka minuga. Jutustaja stiil on haarav ja keskkond, kus tegevus toimub, paneb kujutluspildid lendama.
See raamat räägib umbes kümneaastasest Saarast, kes kaotab ühe õnnetuse tõttu oma ema. Kirjanik jutustab läbi lapse silmade sellest, kuidas täiskasvanud leinaga hakkama saavad (või oleks õigem öelda, kuidas hakkama ei saa). Tüdruku maailm muutub ja selle varasemad selged piirjooned hakkavad hajuma.
Kuigi see kõlab morbiidselt, on selles raamatus ilu ja valu väga oskuslikult teineteise külge põimitud. Lugeja silme ees rulluvad lahti Skandinaavia loodusmaastikud, neil rohtu nosiv lambakari ja pisut salapärane häärber, kuhu Saara pärast ema surma kolib. Lisaks on selles põhjamaist huumorit, lapse maailmale omast ehedat ausust ja maagilist realismi, mis tähendab, et kõik ei ole alati päris nii, nagu esialgu paistab.
Saara jutustab meile lugusid oma emast, ent ka neid lugusid, mida tema ema talle jutustas. Pisut äraspidine muinasjutumaailm, kus lood ei lõppe päris nii nagu vendade Grimmide raamatus ja kus üheks tegelaseks on ka Hercule Poirot, oli Saara ja tema ema ühine salamaailm. Seistes silmitsi leinaga, on lood need, kust Saara oma vastustele küsimusi otsib ning sageli pöördub ta mõttes Hercule Poirot’ poole, et leida temalt oma elus toimuvate müsteeriumite lahendamiseks abi. (Lõpuks tuleb tal siiski nentida, et isegi nii võimekas detektiiv ei suuda vastata kõigile tüdruku sees olevatele küsimustele.)
Mind võlub väga see, kuidas kirjanik oskuslikult ajaga laveerib. Kord hüppab ta ajas tagasi ja siis jälle edasi. Ta naaseb mingite motiivide juurde, täiendab neid, läheneb neile teisest küljest või annab uue konteksti. Vahel seob omavahel asju, mida esmapilgul pole võimalik siduda. Nii koorub lugu lahti killukeste haaval ja hoiab meele erksana.
Laiemas plaanis räägib see raamat saatusest, juhustest ja küsib, kas välk saab lüüa kaks korda samasse kohta, ja kui saab, siis miks ta seda teeb?
See raamat sobib ideaalselt sügiseseks lugemiseks. Paneb korraks peatuma, pöörama pilgu sissepoole, mõtisklema ja kuulatama katuseplekile põrkavate vihmapiiskade sabinat.
Imedemaa
Kuigi alles juulikuus me Telliskivi loomelinnakus asuvas rahvusvahelises fotokunstikeskuses Fotografiska käisime, oli põhjust taas sinna minna. Seekord oli seal üleval Suurbritannia fotograafi Kirsty Mitchelli näitus “Imedemaa”, mis pühendatud kunstniku emale, kes vähkkasvaja tõttu suri.
Mitchelli enam kui 70 tööd on loodud ajal, kui ta elas läbi leina, ja on inspireeritud muinasjutumaailmast, mis teda ja ta ema ühendas. Vaataja kohtub näitusesaalis kümnete haldjate, kuningannade, kuningate ja pilku püüdvate muude tegelastega, kes on küll Kirsty välja mõeldud, ent pakuvad siiski ka äratundmist.
“Minu varasemad mälestused on alati olnud seotud lugudega, mida ema mulle lapsepõlves ette luges. Mäletan, mis tunne oli tema kõrval kerra tõmbuda ja kuulata tema hingetõmbeid, kui ta valmistus sisse lülitama järjekordse tegelase hääle. Ema oli inglise keele õpetaja, kes innustas enam kui 30 aasta jooksul lugude ja näidenditega lugematul hulgal lapsi. Neid hetki esines harva, mil ta polnud mõnda raamatusse süvenenud või ei kirjutanud parajasti järjekordset sissekannet oma päevaraamatusse, mida ta oli kirjutanud minu lapsepõlvest saadik. 2008. aasta aprillis diagnoositi minu emal ajukasvaja ja minu maailm varises kokku,” kirjutab Mitchell näitust tutvustavas tekstis.
Lohutust leidis ta oma koduümbruse metsas pildistamisest, kuhu lõi väikese modellitiimi, jumestuskunstniku ja abikaasa abiga muinasjutulised võttepaigad. Modellide fantaasiarikkad ja detailitäpsed kostüümid valmistas ta ise. Sellest projektist sai tema jaoks teraapia ja rännak läbi oma leina.
Kohe esimestest hingetõmmetest näitusesaalis saad aru, et sind kistakse maailma, kus ilu ja valu on lahutamatult seotud. Maailma, kus fantaasia, lapsepõlvemälestused ja alateadvuse piirid hägustuvad ning nende sünteesis sünnib midagi täiesti uut.
Ootamatu kokkusattumusena astub näitusesaali just parasjagu siis, kui olin alustanud näituse vaatamist, üks lasteaiarühm. “Nüüd oleme me fotonäitusel. Kas sa tead, mis on foto?” küsib õpetaja üheksalt nii umbes viieaastaselt lapselt, mispeale lapsed näitavad näpuga seintel rippuvatele piltidele.
“Teie ülesanne on vaadata, mis aastaaeg fotol on ja mõelda, mis muinasjuttu see pilt teile meenutab,” selgitab õpetaja, pärast seda asutakse üheskoos pilte vaatama. Ma ei saa vastu kiusatusele neile järele hiilida ja kuulatada, mida nad räägivad.
“See meenutab mulle nõida, kes andis muinasjutus mürki juua,” selgitab üks väike tüdruk foto ees seistes. “See on nagu Elsa,” hõikab üks teine tüdruk, kellele meenutas üks fotodest populaarset Lumekuninganna multikat. “Ja see on nagu Rapuntsel,” kilkab kolmas tüdruk samuti multikast tuntud tegelase nime.
Õpetajate abil meenuvad lastele siiski ka raamatud ja raamatutegelased nagu Lumivalgeke, Punamütsike, Väike Merineitsi, Alice Imedemaal, Kaksteist kuud jms. Siiski avastatakse üheskoos, et lapsed ei teagi Pöial-Liisit ja õpetaja lubab, et lasteaeda tagasi minnes loetakse kindlasti kohe ka seda lugu. (Siiski jäi kõrva, et raamatute ettelugemine on vist tänapäevastes perekondades asendunud multikate vaatamisega.)
Hiljem näitusesse süvenedes hakkasin mõtlema, milline on minu ja minu ema ühine lugude maailm. Mina olen küll selline õnnelik laps, kellele ema lapsepõlves palju raamatuid ette luges. Minu, minu õe ja ema ühine maailm kulges peaasjalikult mööda Astrid Lindgreni lasteraamatuid, mida lugedes-kuulates me vahel kolmekesi pisarsilmi naersime, ent mäletan ka muinasjutte. Saime õega jõuluks kumbki kingiks ühe muinasjuturaamatu, mida ema meile siis ette lugema asus. Sealt said mulle tuttavaks tuntumad Grimmide ja Anderseni muinasjutud.
Näitusel nähtavad tegelased ei ole siiski üks ühele kuskilt muinasjutust. Või ehk on, aga inglise omadest, mida ma ei tunne. Pigem tunduvad need olevat arhetüüpsed tegelased, mis pinnale tõusnud kunstniku alateadvusest. Fotode kõrval on lood nende piltide sünnist, pildistamise hetkest. Neid tekste on küll huvitav lugeda, aga mind ehk huvitanuks enam need originaallood, mis kunstnikku ühe või teise tegelase loomisel inspireerinud. Sellest puudusest hoolimata on tegemist fantastilise näitusega.
“Miks ta kollane on?”, “Mis raamatud need on?”, “Miks tal sellised tiivad on?”, “Kes tema on?”, küsib näitusesaalis ringi käiv väike punases kleidis tüdruk oma emalt, kes siis kannatlikult tüdrukule kõrva sosistades asju selgitab. Vahepeal poeb tüdruk emale sülle, kui enam kõndida ei jaksa.
Näituse lõpus on video ühest viimastest võttepäevadest, kui modelli soengule maandub väike linnuke – punarind. Ta silkab mööda võtteplatsi ringi ja ajab nii kaamera ees kui ka taga seisjad naerma. Pildistamisel on foto koju naasmisest. Fotograaf kirjutab, et usub, et see oli tema ema, kes end sellisel moel ilmutas.
