Mari Tammar
Sahistan läbi kirevate sügislehtede Miiamilla lastemuuseumi poole. Kadrioru park on sügisel võrratu. Kuldkollaste puudega alleed ääristavad jalgradu, lillepeenraid, pargipinke. Jalutajaid on palju hoolimata sellest, et päike kipub pilve taha pugema. Astun muuseumi uksest sisse just siis, kui sinna on jõudnud ka Summajate rühma lapsed, kes on tulnud muuseumitundi.
Lastemuuseum Miiamilla asub Kadrioru pargi südames, Luigetiigi vahetus läheduses. Muuseum on rajatud madalasse, pikliku kujuga puumajja, mis ehitati riigiparkide valitsuse poolt aastatel 1936-1937. Maja oli osa noortepargist, kus lapsed said asjatundlike juhendajate käe all sisukalt aega veeta. Peahoone ees asusid vanasti basseinid, kus viidi läbi ujumistreeninguid, ja mänguväljakud, kus tegeleti pallimängude ja rütmikaga. Tänaseks on basseinid täitunud liivaga ning seal on lõbusate atraktsioonidega mänguväljak.
Toonases peahoones ehk paviljonis, kus vanasti asusid einelaud ja kino ja hiljem riietus- ja pesemisruumid, mängude ja spordivahendite panipaigad, töökabinetid ja ametikorterid, alustas 2009. aastal tegevust Tallinna linnamuuseumi filiaalina mänguline ja interaktiivne lastemuuseum Miia-Milla-Manda, tänase nimega lastemuuseum Miiamilla.
“Mina olen nelja-aastane,” teatab mulle üks väike tüdruk, kes on jõudnud oma jope ja jalanõud juba ära võtta. “Meie tulime siia trammiga,” räägib teine laps rühmast, kes on muuseumitunnist osa saama tulnud.
“Täna räägime sõprusest,” teeb muuseumipedagoog Kadri sissejuhatuse ja palub eesruumis rõõmsalt sagivatel lastel võtta end rongi, et sellega siis koos muuseumi Miia-Milla-Manda nimelisse tuppa sõita. See on sellestsamast “Miia-Milla-Manda” raamatust inspireeritud tuba, millest rääkisime eelmisel leheküljel.
Tuba on valgusküllane ja värviline ning sealt võib leida nii maja, kellatorni, teatri, köögi kui ka auto, kuhu kõikidesse saavad lapsed ise sisse pugeda. “Miia-Milla-Mandal on oma tuba. Tegelikult on see üsna pisike, aga mängude käigus võib sellesse tuppa ära mahtuda kasvõi terve maailm,” võib lugeda toa tutvustusest. Ehkki tuba pakub lastele lõbusat avastamist, tegeletakse muuseumitunnis esmalt millegi uue õppimisega.
Muuseumitunnis, kuhu mina satun, õpitakse tundma erinevaid meeli – nägemis-, haistmis-, maitsmis-, kompimis- ja kuulmismeelt. “Silmad on meie sõbrad ja kõrvad on meie sõbrad,” räägib muuseumipedagoog lastele erinevatest meeltest ning palub leida endale sõber, kellele silma vaadata, siis aga sõber, kellele pai teha.
Kuigi muuseum pakub väga erinevaid tunde erinevatest valdkondadest – loodus ja loomad, tervis ja keha, keskkond ja kultuur, läbib kõiki neid tunde sõpruse teema. Muuseumi juhataja Jane Meresmaa-Roos selgitab, et nende jaoks on oluline rääkida lastele sellest, et me kõik oleme erinevad, ent need erinevused rikastavad. Samuti on Miiamilla soov anda lastele edasi looduskeskkonda hoidvaid põhimõtteid.
“Mida ninaga saab teha?” küsib õpetaja Kadri lastelt. “Ninaga saab nuusutada,” kilkab üks tüdruk. “Ninaga saab nuusata ka,” lisab teine tüdruk asjatundlikult. “Jah, kui ninaga enam nuusutada ei saa, kui meil on nohu, tuleb nuusata,” haarab muuseumipedagoog oskuslikult lapsel sõnasabast kinni ja räägib väikestest karvakestest, mis meie ninas aitavad meil lõhna tunda.
Kui kõikide meeltega on esimene tutvus tehtud, asutakse mängima. Mängitakse katkise telefoni mängu ja “Kuuma kartulit”, proovitakse erinevaid lõhnu ära tunda ja meisterdatakse endale lõbusad prillid, millel roosad või kuldsed “klaasid” ees. Kõik see keerleb ikka ümber erinevate meelte ja sõpruse ning lapsed kuulavad huviga ja teevad mänge innukalt kaasa.
Kui muuseumitund on läbi, saavad lapsed kiiresti ka Miia-Milla-Manda toas olevast liumäest alla lasta, kellatorni ronida, autosse istuda ning siis uuesti trammiga lasteaeda sõita. Mina saan siiski jääda ülejäänud muuseumiga tutvuma.
Maja teises osas on tuba, kuhu on sisse seatud viie ametimehe väikesed tööruumid. Avastamist ootavad vürtspood, postkontor, kellassepa töökoda, õmblustöökoda ja fotograafi ateljee. Kõiksugu kapid ja sahtlid käivad lahti ja neis olevaid esemeid saavad lapsed katsuda ja uudistada. Siiski on ka mõned, mis on klaasi taga peidus ja neid ajalooliselt väärtuslikke esemeid saab uudistada silmadega.
Sealt edasi tuleb tuba, kus saab tundma õppida sõber loodust, ning sealt edasi sportimisele pühendatud tuba, kus saab muuhulgas aasta ringi suusatada.
Kui tõsta pilk laste käeulatuses asuvast mängulisest ekspositsioonist kõrgemale, võib näha kõikides tubades nii seintel kui ka trükitud aknaruloodel mustvalgeid fotosid, mis tutvustavad seda maja ja selle maja ümber tehtud tegevusi minevikus. Nii leidub avastamisrõõmu ka täiskasvanutele.
Nii nagu “Miia-Milla-Manda” raamatki, annab ka muuseum mängulise võimaluse piiluda ajas tagasi ning seda sügavam see rännak on, mida rohkem lapsele selgitada, mis üks või teine asi on ja miks see just selline on. Seega on see muuhulgas hea koht, kuhu tulla koos vanavanematega.
Seda maailma aitavad avastada nii tekstid seintel kui ka kõrvaklappidest tulevad lood. Samuti külastusjuhid, kes külastajaid põnevate sahtlite ja tegevuste juurde suunavad.
See on maailm nii lastele kui ka lapsemeelsetele.
