Helerin Väronen
Eelmisel kolmapäeval, 23. oktoobril käis Rapla keskraamatukogus külas tuntud ja tunnustatud soome kirjanik Antti Tuuri. Kuna Tuuri ise eesti keelt ei räägi, tõlkis tema jutu eesti keelde Ly Ehin (kes oli ühtlasi selle kultuurkapitali toetatud kirjandusõhtu algataja), eestikeelse jutu aitas aga soome keelde tõlkida Antti abikaasa Merja Tuuri.
Tuuri on kokku kirjutanud enam kui 70 teost, nende hulgas on nii novelle kui ka romaane. Tema teoseid on tõlgitud 25 keelde, sealhulgas ka eesti keelde. Tuuri raamatutest on siinmail ilmunud 11. Kõige kuulsam Tuuri teos, mille kaudu teda meil praegu teatakse, on romaan “Igitee”, mille järgi on valminud ka film.
Rapla valla nimel kohalviibinuid tervitanud abivallavanem Jüri Morozov sõnas, et kui rääkida mälu hoidmisest, on see teos üks tükk hoitud mälust. „Raske ja ängistust tekitav, kuid õiglaselt ja otsekoheselt kirja pandud,“ sõnas Morozov „Igitee“ iseloomustamiseks.
Tuuri sõnas õhtu algatuseks, et nii armas ja tore on olla Raplas. Varem pole ta siin käinud, kuid Eestis käies tunneb alati seda sugulussidet, mis meie ja soomlaste vahel on.
Tema raamatuid on eesti keelde tõlkinud Ants Haljamaa, kes tutvus Tuuriga 1980-ndate lõpus. Esimene tema tõlgitud teos oli „Novembri lõpp. Aasta elust“. Haljamaa meenutas ka raamatu „Talvesõda“ mõnuga tõlkimist. Kui aga raamat ilmunud oli ja Tuuri seda nägi, imestanud ta, kas teksti pidi tõlkides kärpima. Meil ja Soomes välja antud versioonid erinesid nii palju oma mahult, kuna siin oli paberit vaja kokku hoida.
Tuuri teosed ei jäta valgustamata ühtegi Soome elu sündmust, kuid kel soov hoopis enda elust raamat kirjutada, võiksid Haljamaa soovitusel alustada Tuuri raamatust „Kuidas ma kirjutan romaani“.
Enne kirjandusõhtut said soovijad kirja panna küsimusi Tuurile, mis siis õhtu jooksul vastuse said. Näiteks küsiti, kui palju käsitletakse tänapäeval Soome koolides 1930-ndate Lapua liikumist (ei räägitud aastakümneid tagasi ega nüüdki, rõhk on mujal). Ühte lugejat huvitas see, kui palju „Igitees“ on ajaloolist tõde, kuna peategelase Jussi Ketola pääsemine ei tundunud usutav. Tuuri sõnas, et tõesti on raamatus ühendatud mitme inimese saatused.
Ketola tegelaskuju on Tuuri raamatutes varemgi olnud. Näiteks tema elust Ameerikas, kus ta pilvelõhkujaid ehitas (neid muide ehitanudki ainult indiaanlased, kes kõrgust ei karda, ja soomlased, kes raha eest teevad kõike).
Mitme Tuuri raamatu teema on sõda, eriti Talvesõda. Soomlaste jaoks on see valus teema, kuid huvi selle vastu on suur, kuna „Talvesõja“ raamatust on enam kui kümme kordustrükki välja antud. Aga kui Talvesõjast valmis 1989. aastal film, ei käinud toonane president Mauno Koivisto isegi selle esilinastusel, talle pidi tehtama eraldi seanss ja kommentaaridest ta keeldus. Kuna Talvesõja algusest möödub nüüd 80 aastat, on sellega seonduv rohkem ka meediapildis ja film tuleb uuesti näitamisele.
Tuuri on kirjutanud tekste ka loodusfilmidele, näiteks „Ühe järve lugu“ ja praegu töös olev tundra elust rääkiv film. Tuuri sooviks kujutada tundraid kui magavaid hiiglasi, kes suviti näevad värvilisi unenägusid lapi värvilisest loodusest ja talvel on ärkvel ning mõtlevad sellest, milline maailm oli, on ja tulevikus saab olema.
Rääkides aga „Igitee“ filmist, erineb see raamatust võrdlemisi palju. Tuuri ise oli käsikirja kirjutamisse kaasatud, nii et ta sai sõna sekka öelda, millest loobuda ja mis jätta. Üks pesapallistseen oli, millest Tuuril oli raske loobuda, kuid kokkuvõttes jäi ta muudatustega rahule.
Õige pea on Tuurilt oodata ka uut raamatut. Piret Saluri tõlgib praegu teost „Tangopoisid“, mis räägib ajast, kui soomlased 1960-ndatel Rootsi elama ja tööle läksid. Tangoõhtud orkestri saatel olid siis soomlastele eriti olulised, võimaldades soome keeles rääkida ja muidugi tantsida. On ju tango teatud põlvkondadele nagu rahvatants, mida lihtsalt peab oskama.
Tuuri puhul on huvitav see, et tema käsikirjad ei valmi mitte arvutis, vaid kirjutusmasinal. Nii jääb ära teksti väljaprintimise osa ja see vihmasabinat meenutav hääl meeldib ka ta naisele.
