Helerin Väronen
Eesti filmimaastik ei oleks see, mis ta on, kui sealt puuduks Leida Laiuse looming. Selleks, et talle ja tema loomingule suur kummardus teha, avab MTÜ Ettevõtlikud Naised Raplamaal eesotsas Katrin Klaeboga 7. novembril Rapla kultuurikeskuses Rütmani galeriis Leida Laiusele pühendatud mälestusnäituse „Leida arm“ ning näitab Rapla kinos kolmel päeval (7.-9. november) tema loomingut.
Mõte tuua Laiuse looming Raplasse tuli tegelikult Tiina Lokilt, PÖFF-i peakorraldajalt, sõnas Klaebo. Kuna Klaebo korraldab Naiste Ööde Filmifestivali NÖFF, mis on pühendatud just naistele ja naisrežissööridele, ei saa kuidagi mööda minna Leida Laiusest, kes oli Eesti esimene naisfilmirežissöör, kelle filmipärand on tuttav igale eesti inimesele, kuid tema isikust teatakse vähe. Klaebo lisas, et Laiuse mälestused on jäädvustamata, temast ei ole ilmunud ühtegi raamatut.
Idee just Laiuse loomingule ja elule tähelepanu pöörata sai teravust juurde jaanuaris, kui NÖFF sai Eesti Kultuurkapitalilt toetuse taotlusele negatiivse vastuse. Lokk pakkus siis, et festival võikski jääda Eesti-keskseks, et eelarvega paremini välja tulla. Kuna festivali partner Pärnu Naiste Tugikeskus oli juba saanud toetust hasartmängumaksu nõukogult ja soovis esialgse plaaniga jätkata ning vajaliku eelarve aitasid täita Raplamaa Omavalitsuste Liit koos eraettevõtjatega, jäi kevadiselt NÖFF-ilt Laiuse looming välja. Mõte Laiuse filmidest jäi aga Klaebo südamele kripeldama ja ta otsustas need Raplasse ekraanile tuua nüüd, novembris. Ühtlasi tehakse sellega kummardus Tiina Lokile, kes on juba 23 aastat novembreid sisustanud Pimedate Ööde Filmifestivaliga.
„Näituse idee hakkas aga arenema, kui nägin Haapsalu filmiplakatite näitust ja küsisin Tiina Loki käest, kas saaks Raplasse ka midagi sellist tuua. Tiina soovitas pöörduda filmiarhiivi poole. Seal sain tuttavaks kuraator Maarja Hindoallaga, kellega hakkasime näituse ja filmiprogrammi ideid vahetama. Algsest kontseptsioonist – filmiplakatid õues euroalustel – ei ole aga enam midagi alles,“ sõnas Klaebo naerdes. Fotod, mis näitusele tulevad, on mustvalged, ja asetatud ajateljele, alustades Laiuse noorusest ja lõpetades hilisemate töödega, kajastades filmimaailma kaameratagust elu.
Hindoalla on näituse pressiteates öelnud, et üksiku naisena meestekeskses filmimaailmas oli Laiusel vaja enesele koha leidmiseks äärmist tahtejõudu ja sihikindlust. Oma loomingus käsitles ta naiseks olemist, naiste ja meeste vahelisi suhteid, emadust ja lastetust ning naise rolli ühiskonnas erinevatel ajastutel. Need teemad on ka Laiuse näituse ja filmiprogrammi kontseptsiooni põhitalad.
Tutvudes Laiuse arhiiviga, mida filmimuuseum ei ole endale tahtnud, ja tema fotosid sirvides jäi Klaebole silma, et Laius oli oma aja kohta väga elegantne daam, riietus stiilselt ja kandis huvitavaid ehteid. See tõi ta mõttele, et kui filminäitlejannad ja dirigendid oma tähtsamaid esemeid järgmisele põlvkonnale edasi annavad, miks ei võiks siis Laiusele kuulunud eset mõnele tänasele naisfilmirežissöörile anda. Nii Lokk kui ka Laiuse esemete valdaja Helve Kuuskmann olid mõttega päri ja nii antaksegi Leida Laiuse mälestusnäituse avamisel väljavalitud ese üle ühele noorema põlvkonna naisrežissöörile, mis siiski ei ole ehe, vaid hoopis märgilisema tähtsusega ese.
Filmiprogramm on sarnaselt näitusega üles ehitatud ajateljele. Alustatakse reedel Jüri Sillarti dokumentaaliga „Leida lugu“, mis valmis 2002. aastal, edasi näidatakse Laiuse 60-ndatel tehtud lühi- ja dokumentaalfilme. Laupäeva esimene film on „Kõrboja peremees“, mille valmimisest möödub tänavu 40 aastat. Viimase filmi, „Naerata ometi“ eel tulevad vaatajatega kohtuma mitmed selles filmis mänginud inimesed, kes ka ise Raplamaaga seotud.
Klaebo loodab, et Laiuse mälestusnäitus ja filmiprogramm tekitavad Raplas väikest elevust, vähemalt kultuuriinimeste seas, ning kinno leiavad tee kooliõpilased, kellele tuleb kasuks kohustusliku koolikirjanduse kavas olevaid filme vaadata. Näitus jääb avatuks kuni 28. novembrini. Mis näitusega edasi saab, Klaebo hetkel veel ei tea, kuid huvi on juba üles näidatud ja on võimalik, et see läheb ka teistesse kultuurikeskustesse.
*
Keerulise elukäiguga naine
Leida Laius oli huvitava ja keerulise elukäiguga. Ta sündis 1923. aastal Venemaal, kuid oma lapsepõlve veetis Narvas. II maailmasõja järel naasis ta Eestisse. Väga hea kasvatusega noor naine avastas Tallinna kontoriametnikuna endas soovi näitlejaks saada. Olles olnud mõne aasta V. Kingissepa nimelises RAT Draamateatris näitleja, ei olnud Laius enda tööga rahul ja läks Moskvasse filmilavastamist õppima. 1962. aastal lõpetas ta Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi režiiteaduskonna ning aastatel 1960 kuni 1992 töötas stuudios Tallinnfilm.
Esimese naisfilmilavastajana Tallinnfilmis ohverdas Laius tööle oma tervise, olles lastetu, elades peaaegu kuni lahkumiseni koos oma vana emaga. Tahtejõu ja sihikindlusega kindlustas ta aga austusväärse koha Eesti filmi ajaloos.
“Leida Laiuse nimi peaks olema suurte tähtedega raiutud Eesti kivisse, kuid praegu vaatame temast fotosid ja mõtleme, mis oleks võinud olla, kui aeg oleks olnud teine,” mõtiskleb Katrin Klaebo.
