Mariliis Vest
Kaereperes elab 20-aastane noormees Martin Kio, kes tegeleb just mitte kõige tavapärasema spordialaga – tema hobi on sõita veoautorallit.
Tallinna Tehnikakõrgkoolis autotehnika erialal õppiv noormees näeb hetkel end küll pigem harrastajana, kuid soovib siiski tulevikus näha, kui palju ta reaalselt suudab teistele kandadele astuda. Tulemuste nimel tuleb ohverdada nii mõnedki ööd, mis mööduvad garaažis.
Miks just veoauto, mitte tavaline sõiduauto?
Tol hetkel tundus just, et tahaks seda veoautot proovida. Kindlasti oleks mugavam olnud minna sõiduautoga, sest kui oled sellega juba 5 aastat sõitnud, siis tunned end selles palju kodusemalt. Esimest korda tundus ikka päris jube, et kuidas ma selle veoauto siia metsa vahele peaksin ära mahutama suurte kiiruste juures, kuid nüüd juba tunnen end kabiinis palju kindlamalt.
Mis sa arvad, milles on peamine erinevus tavalise sõiduautoga ja veoautoga ralli sõitmisel?
Sõiduautos on kindlasti rohkem ruumi ning mugavam sõita. Veoauto raputab kõvasti rohkem ning hüpetelt maandumine seljale just hästi ei mõju. Samas on veokaga pisut rohkem eksimismaad, sest ta on nii palju suurem ja kõrgem, et tee pealt väljas käies ei saa auto nii palju viga. Kütust neelab GAZ rohkem, aga see-eest ei pea rehve nii tihti vahetama kui sõiduautol. Aeglasematest rahvusliku rühma sõiduautodest sõidab veokas kiiremini, nii et oluliselt sõiduautodest maha ei jää.
Kuidas see spordiala sinu jaoks alguse sai ning miks just selline ala?
Väiksena pandi mind autorooli ning kohe alguses sain aru, et see meeldib mulle ja tahan tegeleda kõigega, millel rattad all ja mida liigutab sisepõlemismootor. Alustasin lumeradadel võistlemist ning olen ühe korra Raplamaa lumerajasarja noorteklassi meistriks tulnud. Paar aastat hiljem proovisime juba Eesti jääraja karikasarja, kus kokkuvõttes saavutasin 3. koha. Samal aastal sain juba 18 ning enam noortesarja asja ei olnud.
Suvel tuli sõpradega mõte, et võiks veoautoga sügisel 50. Saaremaa rallit sõitma minna ning nii see ehitus pihta hakkas. Väga paljud elasid kaasa ja aitasid meid, et me üldse rajale saaks. Kahjuks 2,5 kuuga vanarauast ralliautot ehitada on üpris võimatu ning seetõttu kujunes see ralli meie jaoks väga lühikeseks.
Millistel võistlustel olete osalenud ja kuidas on teil läinud?
Siiani oleme osalenud kolm korda Saaremaa rallil ning kaks korda Rally Estonial. Kõik kolm Saaremaa rallit on jäänud poolikuks just mootoriprobleemide tõttu. Parimaks tulemuseks on hetkel 2018. aasta Rally Estonia 5. koht. Sel aastal kimbutasid meid Estonial roolivõimu probleemid ning esimene päev jäi lõpuks poolikuks siduriketta purunemise tõttu. Teiseks päevaks saime auto tänu mehaanikutele jälle töökorda ning läksime rajale mõttega anda endast maksimum ja näha, kui kiiresti me üldse suudame sõita. Endalegi ülatuseks suutsime väga kiireid aegu näidata ning lõpetasime ralli 9. kohal.
Kuidas ja kes teie masinat parandab? Kui ise, siis kuskohast on tulnud sellised mehaanikuoskused?
Masinat parandame peamiselt ise koos isa ja sõpradega, kui just pole vaja mingit spetsiaalset tööd teha, mille jaoks meil endal lihtsalt masinaid või teadmisi pole. Sel juhul tuleb kuskile tegemisse saata. Eks ma enamiku teadmisi olen oma isalt pärinud ning ise ka end interneti abil harinud. Muidugi kõige valusama õppetunni saad enda vigadest, kuid vähemalt jääb hästi meelde.
Mis on selle spordiala juures kõige keerulisem ja mis kõige meeldivam?
Kõige keerulisem on ette valmistada auto nii, et see ralli lõpuni kestaks. Kodus tundub alati kõik okei, aga tavaliselt need vead just ralli ajal end ilmutama hakkavadki. Eks see on tehnikasport ja sellega peab lihtsalt leppima.
Kõige meeldivam on minu arvates just see, kui sa tunned end autoroolis kindlalt ning kontrollid olukorda ja oled lihtsalt omas elemendis, peas pole ühtegi muud mõtet, kui ainult see, mida kaardilugeja sulle ette ütleb. Vot siis tulevad head ajad ka.
Kuhu tahaksid jõuda? Kas pigem näed end harrastajana või kõrgemal tasemel?
Kindlasti tahaks proovida mõnda kiiret nelikveolist sõiduautot tulevikus, kuid selle jaoks on vaja palju vaeva näha. Hetkel pigem näen end rohkem harrastajana, sest pole lihtsalt olnud võimalik kõiki etappe kaasa sõita. Järgmine aasta tahaks kõik kaasa sõita, et näha, kui palju me reaalselt teistele suudame kandadele astuda.
Kui kulukas ja aeganõudev see spordiala sinu jaoks on?
Ralli sõitmine just väga odav lõbu pole. Enne rallit läheb juba üpris palju raha auto alla, sest vaja on autot arendada, et suudaks teistega sammu pidada, ning ralli enda eelarve on juba kuskil paar tuhat eurot. Aega nõuab just auto ehitamine, arendamine ja testimine ning kui kipub veel miskit parasjagu enne rallit laiali minema, siis unetunde saab heal juhul vaid paar-kolm. Eks neid unetuid öid on olnud kõvasti ja kindlasti tuleb neid veel, kuid kui saad sõita ka selle arvelt, siis on süda rahul ja see on seda väärt.
Milline võiks üks rallisõitja sinu arvates iseloomult olla? Mida peab kindlasti arvestama, kui selle alaga tegeleda tahad?
Iseloomult peaks kindlasti rahulik olema ja suutma külma närvi hoida, et olla suuteline kriitilisel hetkel õigeid otsuseid vastu võtma. Sada üks protsenti pead usaldama seda inimest ka, kes sulle kaarti kõrval loeb, sest kui usaldust pole, siis kiiresti ka ei sõida (Martini kaardilugeja on Jüri Lohk – toim). Arvestama peab kindlasti sellega, et ootamatuid asju juhtub pidevalt. Näiteks on rajaolud üpris muutlikud, rajalegendis võib mingi apsakas sisse jääda ning autoga võib väga paljutki juhtuda, sest kõik, mis liigub, see ka kulub.
