Helerin Väronen
Raplamaa koduloopäev on muutunud traditsiooniliseks ürituseks ja 28. novembril ootas Rapla keskraamatukogu kuulajaid juba kümnendale koduloopäevale. Sel korral kandis see pealkirja “Raplamaa maitsed” ja vana aja toidutraditsioonidest kõneles Sillaotsa talumuuseumi pedagoog Liivi Miil, kohaliku tooraine kasutamisest ja restorani pidamise telgitagustest hinnatud kokandusspetsialist Ants Uustalu ning kokaraamatute valmimise rõõmudest ja valudest Rapla juurtega Mari-Liis Ilover.
Päeva eesmärk oli teada saada, mida siinkandis on söödud, mida üldse sööma peaksime ja ehk ka seda, mismoodi Raplamaa maitseb. Vahepaladena luges raamatukogu kultuurikorralduse spetsialist Age Tekku ette põnevaid tekste Carl Mothanderi raamatust “Kulinaarsed vested”, mis kirjeldavad kunagisi söömaaegu Tohisoo mõisas.
Ajaloolistele radadele viis kuulajad ka õhtu esimene ettekanne. Mida enam ajas tagasi minna, seda kesisem on olnud eestlase toidulaud, olles teraviljakeskne ja loodusest sõltuv. Kõige tähtsam oli siiski leib, kartul on selle kõrval võrdlemisi uus nähtus, levides laiemalt alles 19. sajandi lõpupoole. Just Valgu ja Nurtu kandile on iseloomulik kartulivorst, mis on kantud ka vaimse kultuurpärandi nimistusse. Selle kohta, kuidas kartulivorsti tehakse, tuli näitamisele filmi „Unustatud maitsed Raplamaal“ vastav osa.
Liivi Miil oli endaga kaasa võtnud ka muuseumi varahoidja Meelis Remmeli, kes teeb ise kartulivorsti. Selle tegemiseks vajalikku vorstirohtu käib ta ise korjamas ja andis ka näpunäiteid, kust taime leiab, nt Rapla-Valgu teel olevate metsasissesõitude lähedal. Remmel andis ka soovituse kartuleid pesta nii pärast koorimist kui ka pärast peenestamist, muidu jäävad vorstid sinakad.
Jõulukombed on tugevalt söögitegemisega seotud ja toitude valmistamisega tehti algust 21. detsembril, toomapäeval, rääkis Miil. Paikkonniti erines see, millist vorsti tehti. Vanemal ajal oli aga levinud vaid valge vorst, verd ei kasutatud. Selle taga oli uskumus, et verega koos tuleb inimese sisse tapetud looma hing. Hilisem vere kasutuselevõtt näitas ka pere jõukuseastet, ehk kui mitu looma jõuludeks ära tapeti. Valged vorstid olid levinud veel 20. sajandi alguses saartel ja Lääne-Eestis, vere tarvitamine tuli Põhja-Eestis moodi 1920-ndatel. +Kuid verikäkki ja verileiba on tehtud ka seal, kus verivorste ei tehtud.
„Vorstikeetmine oli väga pühalik tegevus, seda juhatas kõige eakam naine peres. Vorstiteo ajal ei tohtinud kolistada ega juttu rääkida,“ sõnas Miil. Toomapäeval oli pereemal kombeks saata lapsed, kui nad liiga jalus olid, naabrite juurde vorstipainepakku tooma. Sellist eset tegelikkuses ei eksisteerinud, kuid kuna naabrite juures käik võttis kõvasti aega, said emal laste edasi-tagasi käimise ajal vorstid valmis.
Peale vorsti oli tähtis toit soolasilk, mida oli hea teol käies kaasa võtta, sest higistades tekkis soolavajadus.
Kohaliku tooraine kasutamine on eriti oluline Ööbiku Gastronoomiatalu peremehele Ants Uustalule. Tema talu asub keset soid ja rabasid, kust jõuavad gastronoomiatalu söögilauale erinevad marjad. Nende jõulumenüüs on hästi palju kohalikku, eriti marju, näiteks magustoidus on kasutatud jõhvikaid ja murakaid. Nii et ühest küljest ongi Raplamaa maitseks Uustalu sõnul sood ja rabad.
Külastajaid ootab laual esimesena aga sulatatud seapekk. Uustalu seletas pikalt, kuidas see on saadud selliseks, et näeb ahvatleb välja ja maitseb veel paremini. Kiiremad märkmetegijad said Uustalu jutust nii mõnegi näpunäite, kuidas huvitavaid roogasid teha.
Oluline märksõna Uustalu jaoks on kogu toidu ärakasutamine. Kui veel miskit alles jääb, saab selle kass-koer või siis viivad jahimehed jäägid metsloomadele.
Kõike, mida aias kasvatada või metsast korjata ei saa, proovib Uustalu leida siiski võimalusel kohalikult tootjalt. Näiteks kasutab ta oma toitudes Männiku talu piimalammaste piimast tehtud juustu. Lambaliha jaoks on tal olemas aga mees, kes neid kasvatab ja ise ka tapab. Teda Uustalu usaldab, kuna seal on tapmisprotseduur puhas ja kasukamaitset lihale ei teki.
Ka varem on Uustalu öelnud, et me peaks olema uhked nende söögitegemise oskuste üle, mis meil veel säilinud on. Näiteks marineerimine ja hapendamine on oskused, mida nii mõneski riigis enam ei tunta.
Restoranist rääkides sõnas Uustalu, et see pole pelgalt söögipakkumise, vaid ka emotsioonide saamise koht. Selleks, et osata kastist välja mõelda, pakkuda midagi erilist, reisivad tippkokad palju, et koguda ideid ja maitseid ka mujalt, et neid siis miksida kohaliku toorainega. Toidukaardile on näiteks tõusnud Peruu, kuhu tasub gurmaanidel reisida.
Toidu kõrval on oluline ka see, mida kõrvale juua. Huvitavate jookidena pakub Uustalu Habaja Viinavabriku nõgese dessertveini või enda tehtud hapukoorelikööri magustoidu kõrvale. Oluline on ka see, mille seest süüa. Enda restorani jaoks on Uustalu lasknud teha siinsest savist käsitöönõude sarja. Kogu restorani disainelemendid tulevad aga kohalikust loodusest.
Ajalooline meenutus enne viimast esinejat viis aga kuulajad 1930-ndate lõppu, kui Raplas tegutses Tohvri pagariäri.
Mari-Liis Ilover on Raplas sündinud ja kasvanud ning ta väljendas suurt rõõmu, et saab taas oma juurte juurde tulla. Praegu tegutseb Ilover suuresti toidumaailmas. Kümme aastat on ta pidanud toidublogi „Siit nurgast ja sealt nurgast“, andnud välja kokaraamatuid, kirjutanud lugusid ajakirja Oma Maitse ning teinud kaastööd ka teistele ajakirjadele. Üheks osaks Iloveri tööst on saanud toidupiltide tegemine.
Ilover sõnas, et kõik me tuleme oma lapsepõlvest ja meie toidueelistused on sellest ajast pärit, tunnistame seda või mitte. Nii et elu Raplas on kindlasti tema edasist eluteed toidumaailmas mõjutanud. Kokaks ei ole Ilover õppinud ja ta ka ei pea end selleks. Oma töös ühendab ta enda sõnul eelmise kahe ettekande teemad ehk ajaloo ja kõrggastronoomia, mis siis tema koduköögis kohtuvad.
Huvi toidu vastu sai Iloveril alguse soovist pakkuda oma perele häid maitseid. Sellest soovist on nüüdseks kasvanud välja mitu kokaraamatut, mida ta lühidalt ka tutvustas. Just samal päeval oli trükikojast ilmunud tema kõige värskem kokaraamat, mida ta ise ei olnud veel näinudki ja alles publiku ees olles avas. Raamat „Mesi. Tarust taldrikule“ on valminud kolme autori koostöös. Lühidalt rääkis Ilover sellest, kui suur töö on ühe kokaraamatu valmimine.
Koduloopäev lõppes ühise söömisega ja muidugi olid laual just Raplamaa või sellest kandist inspireeritud maitsed. Kaja Tammar oli valmistanud mustikasupi klimpidega, Katrin Grichin küpsetas Tohvri pagariärist inspireerituna präänikuid ja Märjamaa Lemmiku poest pärinesid kartulivorstid.
