Katri Reinsalu
Laupäeval esitles Rapla kultuurikeskuse kinosaalis oma uut raamatut Tõnu Soosõrv. Raplamaalastele on autor kindlasti tuntud kui Märjamaa muusika- ja kunstikooli vaskpillide õpetaja ja Raplamaa noorte puhkpilliorkestri asutaja ja dirigent.
Raamat „Ja pasunad hakkasivad hüüdma…” räägib loo Eesti vaskpillimängu õpetamisest. „Laulupidudel kõlab koos koorilauluga alati ka puhkpillimuusika. Seda kuuleb ka paljudel riiklikel tseremooniatel. Tundub, et nii on alati olnud. Tõepoolest, puhkpillid on Eesti aladel kõlanud läbi sajandite. Aga milliseid pille kasutati vanadel aegadel, mis puhul ja kus? Millised olid keskaegsed orkestrid? Millist muusikat mängiti? Kuidas jõudis puhkpillimäng Eesti maarahvani?” tutvustab autor oma raamatut. Muuhulgas annab ta selles ülevaate ka Eesti muusikaõppeasutustest ja nende arenemisest.
Seesuguse raamatu esitlust ei kujutaks mitte kuidagi ilma muusikata ette. Piduliku sündmuse puhul esines Raplamaa noorte puhkpilliorkestri RMNPO kammerkoosseis dirigent Silver Niinemetsa juhendamisel. Just nagu raamat, esitas ka orkester muusikat läbi aja.
Raamatu saamisloo jutustamiseks läks Soosõrv ajas mitukümmend aastat tagasi. Tänapäeval on iseenesestmõistetav, et noored muusikud siirduvad välismaale õppima või käivad end seal täiendamas, aga Soosõrve õpingute ajal valikud nii avarad ei olnud. Ta rääkis, et ainukesed kaks võimalust olid Moskva ja Leningrad. Tema otsustas esimese kasuks. „Elus saavad tihti määravaks juhused. Nii oli ka minuga,” jätkas ta. Moskva konservatooriumi asemel sattus ta õppima Gnessinite-nimelisse muusikapedagoogika instituuti. Soosõrv ütles, et tagantjärele mõeldes oli see lotovõit. Lõpetamiseks tuli tal kirjutada diplomireferaat, mille pühendas oma ajaloohuvist tulenevalt Eesti muusikakultuurile, lähtudes puhkpillidest.
Tema referaat äratas küllaltki suurt tähelepanu ja koju naastes näitas ta seda ka siinsetele asjatundjatele. Ka nemad soovitasid tööd jätkata ja arendada. Soosõrv ütles, et talle tehti konkreetne ettepanek seda süvendatult teha, kuid see oleks tähendanud töökoha vahetamist. Kuna ta oli tollal ainult paar aastat ERSO-s mänginud, ei soovinud ta seda. Mõte diplomireferaadi täiendamisest püsis aga visalt peas. Kümmekond aastat tagasi oli lõpuks piisavalt aega ning nii asuski Soosõrv mõtet ellu viima. Esmalt kaalus ta võimalust seda teadustöö vormis teha, kuid paraku oli huvi selle vastu leige. Nii otsustas ta raamatu kirjutada, mis oligi ehk hea, sest see andis talle võimaluse teemat vabamalt ja laiemalt käsitleda.
Oma õpetajatöö käigus on ta märganud, et noorte teadmised neile eelnenud väga headest muusikutest on tihtipeale kesised. Ta leiab, et tänapäeval ei uurita minevikku piisavalt. „Minu arvates ununeb tegelikult kõik ääretult kiiresti,” ütles ta.
Raamatus on ta uurinud ka õppekavasid ja õpperepertuaari. Muheledes ütles ta, et temas on vist kaduma läinud statistik, sest talle meeldib arvandmeid kõrvutada, võrrelda ja analüüsida. On selge, et need tabelid ja diagrammid ei paku huvi laiale lugejaskonnale. „Aga see raamat ei ole ju tegelikult mõeldud laiale lugejaskonnale. See on siiski mõeldud inimestele, kes tegelevad selle valdkonnaga ja tunnevad selle vastu huvi,” rääkis autor.
Aja leidmine ei olnud aga ainuke takistus, mis raamatu väljaandmise teel tuli ületada. Ka kirjastaja leidmine osutus keeruliseks. Soosõrv oli juba peaaegu leppimas mõttega, et annab käsikirja kunagi teatri- ja muusikamuuseumisse, kui otsustas küsida nõu MTÜ Puhkpillimuusika Koda juhatuse liikmelt Harry Illakult. Olles samasugune entusiast, leidis Illak võimalused ning vastilmunud raamatu ongi kirjastanud Puhkpillimuusika Koda. Esitlusel sõna saanud Illak meenutas kaks aastat tagasi toimunud kohtumist ja ütles, et tal oli kohe selge, et seda raamatut on vaja. Käsikiri võib õnnetult otsa saada, kadunuks või märkamatuks jääda. Kui see on välja antud kasvõi väikeses tiraažis ja jõudnud erinevatesse kohtadesse, siis on risk maandatud ja oluliselt väiksem. See oli Illaku sõnul ajend, miks ta mõttega kaasa läks.
